Page 4 - nato_web
P. 4
Tuulteroosi poole ehk Eesti esindus NATO peakorteris aastatuhande vahetusel
NATO pealinnades toimuvad poliitilised debatid ning kogu asjassepuutuv info
jäid Eesti NATO esinduse diplomaatidele esmajärguliseks. Sellest sõltus, millise
liikmesriigi esindajaid peakorteris tuli varustada täiendavate poliitiliste argumen-
tidega, kelle juurde aga pidid kaitsenõunikud ja ohvitserid minema sõjaliste küsi-
mustega ning veenma neid Eesti riigikaitse reformide sisukuses.
Taoline aastaid kestev vastastikune infokühveldamine ei saanud toimuda imp-
rovisatsiooni korras. Üheksa kandidaatriigi (lisaks teised NATO partnerid) diplo-
maadid ja poliitikud oleks liikmesriikide esindused ja NATO struktuurid lihtsalt
ummistanud ning ametnikud hulluks ajanud. Seetõttu lõi NATO arvukalt konsul-
tatsiooniformaate eraldi poliitiliste, kaitsepoliitiliste, kaitseplaneerimise ning
lõpuks sõjaliste teemade sõelumiseks kandidaatriikidega. Kohtumiste krooniks oli
üks kord aastas toimuv NAC+1 formaat, kus liikmesriikide saadikud kohtusid
kandidaatriikide delegatsioonidega, mida reeglina juhtisid peaministrid.
Minu NATO-perioodil olid delegatsiooni juhtideks vastavalt Mart Laar ja Siim
Kallas. Kuigi ülejäänud kandidaatide kuulangutele meil juurdepääsu ei olnud, ja-
gasid kuluaarid varmalt kommentaare. Ja mõlemad tolleaegsed peaministrid jätsid
kommentaaride kohaselt liikmesriikide esindajatele väga hea mulje. Mõlemad olid
kaitse- ja julgeolekuküsimustest isiklikult huvitatud ja pädevamad hulgast kollee-
gidest, kes NATO sõelumistelt läbi käisid. Nende ehedat entusiasmi hinnati ja seda
hindasid ka Eesti NATO töömesilased tasand allpool.
Jääb veel nimetada, et 1999. aastal töötas Eesti NATO esinduses välisministee-
riumi, kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude Peastaabi alluvuses kokku alla küm-
ne inimese. Asusime NATO turvatara taga Manfred Wörner Buildingus ja pea-
korterisse viis väike jalgvärav. Meie naabriteks olid Austria ja Šveitsi esindused,
kelle huvide fookus erines Eesti ja samuti kõrval asunud Läti esinduse tööpõllust
oluliselt.
Peakorteri põhiterritooriumil oli NATO suurim missioon USA-l, mille töötaja-
te arv oli saja-paarisaja vahel. Esindatus sõjalistes staapides, sh Monsis sellele li-
saks. Tasapisi esinduse liikmete arv kasvas, kuid endiselt tuli pidevalt planeerida,
mida esindus sai teha – nii selle, mille kohapeal pidi, nui neljaks, ära tegema, ning
ka selle, millele ei olnud mõistlik ressurssi raisata. Tõeline personali juurdevool
esindusse algas muidugi 2003. aasta algusest, pärast Praha tippkohtumise otsust,
sest töökoormus kasvas NATO „päris” komiteede ja töögruppidele juurdepääsu
avanemisega hüppeliselt. Samal ajal hakkas NATO uute liikmete tarbeks projek-
teerima valmismoodulitest ajutist juurdehitist juba peakorteri territooriumile. See
tähendas peatset hüvastijättu kitsaks jäänud, kuid meile siiski emotsionaalse tä-
hendusega M. Wörner Buldinguga. Kolimine toimus juba pärast minu lahkumist
Brüsselist.
Viipan möödunud aastate tagant Eerik Marmeile ja kindral Vello Loemaale,
kes mind vastavalt esinduse asejuhina ja Eesti sõjalise esindajana peakorteris
NATO pealinnades toimuvad poliitilised debatid ning kogu asjassepuutuv info
jäid Eesti NATO esinduse diplomaatidele esmajärguliseks. Sellest sõltus, millise
liikmesriigi esindajaid peakorteris tuli varustada täiendavate poliitiliste argumen-
tidega, kelle juurde aga pidid kaitsenõunikud ja ohvitserid minema sõjaliste küsi-
mustega ning veenma neid Eesti riigikaitse reformide sisukuses.
Taoline aastaid kestev vastastikune infokühveldamine ei saanud toimuda imp-
rovisatsiooni korras. Üheksa kandidaatriigi (lisaks teised NATO partnerid) diplo-
maadid ja poliitikud oleks liikmesriikide esindused ja NATO struktuurid lihtsalt
ummistanud ning ametnikud hulluks ajanud. Seetõttu lõi NATO arvukalt konsul-
tatsiooniformaate eraldi poliitiliste, kaitsepoliitiliste, kaitseplaneerimise ning
lõpuks sõjaliste teemade sõelumiseks kandidaatriikidega. Kohtumiste krooniks oli
üks kord aastas toimuv NAC+1 formaat, kus liikmesriikide saadikud kohtusid
kandidaatriikide delegatsioonidega, mida reeglina juhtisid peaministrid.
Minu NATO-perioodil olid delegatsiooni juhtideks vastavalt Mart Laar ja Siim
Kallas. Kuigi ülejäänud kandidaatide kuulangutele meil juurdepääsu ei olnud, ja-
gasid kuluaarid varmalt kommentaare. Ja mõlemad tolleaegsed peaministrid jätsid
kommentaaride kohaselt liikmesriikide esindajatele väga hea mulje. Mõlemad olid
kaitse- ja julgeolekuküsimustest isiklikult huvitatud ja pädevamad hulgast kollee-
gidest, kes NATO sõelumistelt läbi käisid. Nende ehedat entusiasmi hinnati ja seda
hindasid ka Eesti NATO töömesilased tasand allpool.
Jääb veel nimetada, et 1999. aastal töötas Eesti NATO esinduses välisministee-
riumi, kaitseministeeriumi ja Kaitsejõudude Peastaabi alluvuses kokku alla küm-
ne inimese. Asusime NATO turvatara taga Manfred Wörner Buildingus ja pea-
korterisse viis väike jalgvärav. Meie naabriteks olid Austria ja Šveitsi esindused,
kelle huvide fookus erines Eesti ja samuti kõrval asunud Läti esinduse tööpõllust
oluliselt.
Peakorteri põhiterritooriumil oli NATO suurim missioon USA-l, mille töötaja-
te arv oli saja-paarisaja vahel. Esindatus sõjalistes staapides, sh Monsis sellele li-
saks. Tasapisi esinduse liikmete arv kasvas, kuid endiselt tuli pidevalt planeerida,
mida esindus sai teha – nii selle, mille kohapeal pidi, nui neljaks, ära tegema, ning
ka selle, millele ei olnud mõistlik ressurssi raisata. Tõeline personali juurdevool
esindusse algas muidugi 2003. aasta algusest, pärast Praha tippkohtumise otsust,
sest töökoormus kasvas NATO „päris” komiteede ja töögruppidele juurdepääsu
avanemisega hüppeliselt. Samal ajal hakkas NATO uute liikmete tarbeks projek-
teerima valmismoodulitest ajutist juurdehitist juba peakorteri territooriumile. See
tähendas peatset hüvastijättu kitsaks jäänud, kuid meile siiski emotsionaalse tä-
hendusega M. Wörner Buldinguga. Kolimine toimus juba pärast minu lahkumist
Brüsselist.
Viipan möödunud aastate tagant Eerik Marmeile ja kindral Vello Loemaale,
kes mind vastavalt esinduse asejuhina ja Eesti sõjalise esindajana peakorteris
