Page 3 - nato_web
P. 3
Eesti NATO lugu. 1991–2004

USA sõnaõigus oli siis NATOs vaieldamatu. Saksamaa jaoks oli kaitseküsimus-
tes Washingtoni joone järgimine poliitiline põhimõte ning britid tegid seda Atlan-
di-ülesest solidaarsusest ja oma ajaloolisest erisidemest tingituna. Prantsusmaaga
tuli eraldi tegeleda, aga traditsiooni kohaselt ei ajanud ka nemad olulistes julgeole-
kuotsustes pilli lõplikult lõhki. Ammugi siis väiksemad liikmesriigid.

Seega alates 2001. aasta kevadest jäi küsimuseks KES? Mitme uue liikmesriigiga
tuleb laienemine? Järgnes pea aastane ja meie jaoks närvesööv valemite konstruee-
rimise periood. Kas Big Bang4 või ainult 1 (Sloveenia) või 1+1 (Sloveenia+Leedu) või
2S+3B (Sloveenia, Slovakkia + 3 Balti riiki) jne. Ei olnud kahtlust, et Balti riikide
šanss peitus suuremas laines. Meie liitumine tuli Venemaa reaktsiooni pelgajate
veenmiseks raamida teiste uute liikmete ühinemisega nii Kesk- kui ka Kagu-Euroo-
pas. Tuli vältida avalikku Balti kaasuse või debati tekkimist liitlaste seas. Tagatuba-
des susises selline debatt niikuinii. Mitmed Euroopa liitlased, tõepoolest, ei pidanud
mõistlikuks taas ärritada Venemaad. Üle ookeani, Pentagonis, aga murdsid kindra-
lid päid Balti riikide kaitstavuse üle Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklist lähtuvalt.
Arusaadavalt kiskus laienemiselt ajutiselt tähelepanu ära 2001. aasta sügisel toimu-
nud 11. septembri terrorirünnak (mis lõppkokkuvõttes aga lühendas vaidlusi liitlas-
te seas).

Seega oli laienemisdebatil kaksiktuum: kõik teadsid, et järgmise laienemisvoo-
ruga jääb nii, nagu USA president lõpuks otsustab (ja lõpuks ka otsustas), sest 5. ar-
tiklil põhinev kaitsekohustus on lõviosas USA kanda. Lõppotsus oli seega ette tea-
da poliitiline. Kuid Washingtoni poliitilist otsust püüti mõjutada ja debati poliiti-
list olemust sageli ka maskeerida vaidlusega tulevaste liikmete tehnilise, sõjaliste,
samuti demokraatliku küpsuse ehk liikmesuseks valmisoleku eri aspektide üle.
Seega tuli üheaegselt pidada kahte vaidlust – sõbralikku strateegilist veenmisma-
ratoni üle ookeani võimalikult kõrgel ja sageli president Lennart Meri tasemel. Tei-
salt tuli kõrgtaseme debatti pidevalt toetada riigikaitset ja kitsamalt Eesti kaitseväe
arengut näitavate argumentidega kõigi NATO liikmesriikide ja NATO aparaadi
tarbeks.

Nii algas 1999. aastast NATO kandidaatriikidele liikmesuse tegevuskava ehk
MAPi periood. See oli uus instrument, mille kontseptsioon pärines meie USA sõp-
radelt, kes soovisid kandidaatriikidele anda võimaluse demonstreerida oma pide-
vat poliitilist ja sõjalist arengut liitumiseks valmistumisel. Ükskõik millised olid
aga vahendid või konkreetsed dokumendid, suursaadiku ülesandeks jäi endiselt
peakorteris Eesti poliitikutele, ekspertidele ja oma alluvatele soodsa üldpoliitilise
tausta loomine. Võib öelda, et tegelikult „müüsin” ma Eesti MAPi tegevuskava kui
tervikut, kuid kasutasin sealt ise vaid üksikuid poliitilist kaalu omavaid argumen-
te. Saadiku tasemel liigsetesse detailidesse laskumine võis tekitada isegi koomilisi
olukordi (vt all).

4 Nn Suure Paugu all mõeldi kõigi tõsiseltvõetavate kandidaatide ühekorraga kutsumist, nagu
Prahas 2002. aasta novembris ka juhtus. – Toimetaja.
   1   2   3   4   5   6   7