Page 2 - nato_web
P. 2
Tuulteroosi poole ehk Eesti esindus NATO peakorteris aastatuhande vahetusel
See teeb teenistust jätkavatest kolleegidest ja nende suhetest üksikasjaliste
mälestuste jagamise mõnevõrra keeruliseks. Vastastikune tänamine (või mõni nä-
puga näitamine) jääb tõenäoliselt meie pensionipõlve memuaaridesse – või diplo-
maatide Valhallasse. Kahe erineva töö- ja suhtlemisstiiliga peasekretäride Javier
Solana ja lord Robertsoni kõrval märgin siiski ära head kolleegid-sõbrad, järjesti-
kused USA NATO suursaadikud Sandy Vershbow’ ja Nick Burnsi ning tollal oma
karjääri keskpaika jõudnud USA missiooni asejuhi Victoria Nulandi. Tihedamalt
suhtlesin ka rõõmsameelse Tšehhi saadiku Karel Kovanda ja Sloveenia saadiku,
endise Jugoslaavia lagunemise möllus rolli mänginud alati professionaalse Matjaž
Šinkoveciga. Norra ja Taani ning Poola ja Ungari suursaadikud olid Balti riikide
sõbrad peaaegu ex officio.
NATO kandidaatriigi suursaadiku töö poliitiline sisu oli muidugi sarnane meie
kahepoolsete saadikute lobitööga NATO liikmesriikide pealinnades ning välismi-
nisteeriumi ja kaitseministeeriumi kolleegide tegevusega Tallinnas – teha kõik, et
pääseda NATOsse. Kuid vorm oli tuntavalt erinev. Minu partneriteks olid NATO
professionaalid. Neile tuli seletada vähem ja usaldada sai neid rohkem kui diplo-
maatilise maailma ülejäänud soolikates üks suursaadik riskinuks seda teha. Meie
eelmine saadik Jüri Luik oli loonud Eesti esindaja usaldusväärse renomee, mis mi-
nule üle kandus. Seega oli töö NATOs omamoodi paradoks – närvesööv periood
suure poliitika aspektist, kuid paljus sametine kollegiaalse koostöö seisukohalt.
Võib-olla tundub olukord tagantjärele päikselisem, kuid arvan, et enamik tol-
lastest liikmesriikide saadikutest oli uue NATO laienemisringi pooldajad tundu-
valt varem, kui nende riigid oma seisukoha suutsid formuleerida. USA missiooni
juhid, isikutele vaatamata, olid järjekindlalt veendunud laienemise jätkamise vaja-
likkuses. Kolmest Euroopa suure riigi saadikust vähemalt kaks olid minu teenis-
tusajal samuti tunduvalt positiivsemad võrreldes oma peamaja seisukohtadega
meie suhtes. Vaid üks neist järgis ametlikku joont ning lisas vahel debatti ka isikli-
ku kahtlust jätkuva laienemissaaga ajakohasuse üle.
Veel kord – tol hetkel tundus taoline kollegiaalsus ja suuresti ühine vaimsus noor-
tele Eesti diplomaatidele enesestmõistetav. Tagasivaates, pärast teiste rahvusvaheliste
organisatsioonide hierarhiate kogemist, näib see pigem erandina. Erandi põhjuseks
oli/on ilmselt töö sisu – nn kõva julgeolek (ingl k hard security) välistab paljuski pea-
liskaudse diplomaatilise suuliigutamise, mis kandub üle suhtlemisse. Teine põhjus
on inimkvaliteet. NATOsse saatsid riikide välisteenistused reeglina oma võimeka-
mad teenistujad ja saadikud. Kes tegid suurepärast karjääri, nagu eespool osutasin.
Laiades joontes oli 1999. aasta sügisel veel lahtine, kas järgmine tippkohtumine
(2002) üldse laienemisega jätkab või tuleb see kandidaatriikide jaoks „tühi”. Edasi-
tagasi arutelud viisid siiski olukorrani, kus 2001. aasta aprillis jõudsid meieni riigi-
sekretär Condy Rice’i sõnad, et president Bush on enda jaoks otsustanud... „to see
the enlargement is continuing”.3
3 Jätkata laienemisega. (Ingl k)
See teeb teenistust jätkavatest kolleegidest ja nende suhetest üksikasjaliste
mälestuste jagamise mõnevõrra keeruliseks. Vastastikune tänamine (või mõni nä-
puga näitamine) jääb tõenäoliselt meie pensionipõlve memuaaridesse – või diplo-
maatide Valhallasse. Kahe erineva töö- ja suhtlemisstiiliga peasekretäride Javier
Solana ja lord Robertsoni kõrval märgin siiski ära head kolleegid-sõbrad, järjesti-
kused USA NATO suursaadikud Sandy Vershbow’ ja Nick Burnsi ning tollal oma
karjääri keskpaika jõudnud USA missiooni asejuhi Victoria Nulandi. Tihedamalt
suhtlesin ka rõõmsameelse Tšehhi saadiku Karel Kovanda ja Sloveenia saadiku,
endise Jugoslaavia lagunemise möllus rolli mänginud alati professionaalse Matjaž
Šinkoveciga. Norra ja Taani ning Poola ja Ungari suursaadikud olid Balti riikide
sõbrad peaaegu ex officio.
NATO kandidaatriigi suursaadiku töö poliitiline sisu oli muidugi sarnane meie
kahepoolsete saadikute lobitööga NATO liikmesriikide pealinnades ning välismi-
nisteeriumi ja kaitseministeeriumi kolleegide tegevusega Tallinnas – teha kõik, et
pääseda NATOsse. Kuid vorm oli tuntavalt erinev. Minu partneriteks olid NATO
professionaalid. Neile tuli seletada vähem ja usaldada sai neid rohkem kui diplo-
maatilise maailma ülejäänud soolikates üks suursaadik riskinuks seda teha. Meie
eelmine saadik Jüri Luik oli loonud Eesti esindaja usaldusväärse renomee, mis mi-
nule üle kandus. Seega oli töö NATOs omamoodi paradoks – närvesööv periood
suure poliitika aspektist, kuid paljus sametine kollegiaalse koostöö seisukohalt.
Võib-olla tundub olukord tagantjärele päikselisem, kuid arvan, et enamik tol-
lastest liikmesriikide saadikutest oli uue NATO laienemisringi pooldajad tundu-
valt varem, kui nende riigid oma seisukoha suutsid formuleerida. USA missiooni
juhid, isikutele vaatamata, olid järjekindlalt veendunud laienemise jätkamise vaja-
likkuses. Kolmest Euroopa suure riigi saadikust vähemalt kaks olid minu teenis-
tusajal samuti tunduvalt positiivsemad võrreldes oma peamaja seisukohtadega
meie suhtes. Vaid üks neist järgis ametlikku joont ning lisas vahel debatti ka isikli-
ku kahtlust jätkuva laienemissaaga ajakohasuse üle.
Veel kord – tol hetkel tundus taoline kollegiaalsus ja suuresti ühine vaimsus noor-
tele Eesti diplomaatidele enesestmõistetav. Tagasivaates, pärast teiste rahvusvaheliste
organisatsioonide hierarhiate kogemist, näib see pigem erandina. Erandi põhjuseks
oli/on ilmselt töö sisu – nn kõva julgeolek (ingl k hard security) välistab paljuski pea-
liskaudse diplomaatilise suuliigutamise, mis kandub üle suhtlemisse. Teine põhjus
on inimkvaliteet. NATOsse saatsid riikide välisteenistused reeglina oma võimeka-
mad teenistujad ja saadikud. Kes tegid suurepärast karjääri, nagu eespool osutasin.
Laiades joontes oli 1999. aasta sügisel veel lahtine, kas järgmine tippkohtumine
(2002) üldse laienemisega jätkab või tuleb see kandidaatriikide jaoks „tühi”. Edasi-
tagasi arutelud viisid siiski olukorrani, kus 2001. aasta aprillis jõudsid meieni riigi-
sekretär Condy Rice’i sõnad, et president Bush on enda jaoks otsustanud... „to see
the enlargement is continuing”.3
3 Jätkata laienemisega. (Ingl k)
