Page 1 - nato_web
P. 1
Tuulteroosi poole ehk Eesti esindus
NATO peakorteris aastatuhande vahetusel
Sulev Kannike
Sulev Kannike töötab välisministeeriumis 1995. aastast,
poliitika planeerimise osakonna peadirektor 1997–1998,
poliitikaosakonna peadirektor 1998–1999; Eesti suursaadik
NATO juures 1999–2003; kaitseministeeriumi kaitsepoliitika
asekantsler 2003–2005.
1999. aastal võis NATO peakorteris tajuda veel midagi külma sõja aegsest peakor-
teri elustiilist.1 Polnud saabunud 11. septembri terrorirünnaku järgsete turvameet-
mete ning suurtest NATO laienemistest tingitud ruumikitsikuse ja parkimisprob-
leemide ajastu. Veel võtsid pikkade Belgia riigipühade ajal territooriumi üle küüli-
kud, linnuparved ja pisinärilised, kes esmaspäeva hommikul autode vahel lipates
nördinult taas põõsastikku pugesid.
Kuid külma sõjaga võrreldes oli NATO peakorteri sisuline elu juba kümme aas-
tat tagasi muutunud. NATO esimene laienemine Poolasse, Ungarisse ja Tšehhi Va-
bariiki, ligi 30 NATO partnerriigi saadikute ja nende esinduste ilmumine peakorte-
ri veerele ning NATO esimesed operatsioonid Balkanil olid töökoormust NATO
personali jaoks kordades kasvatanud. Kogu atmosfäär kontorites, pikkades madala-
tes koridorides, sööklates ja paaril säilinud spordiväljakul oli oluliselt teisenenud.
NATO mitteliikmena oli Eesti suursaadik tegelikult Euro-Atlandi Partnerlus-
nõukogu (EAPC) saadik. Ajakirjanduses ja omavahelises suhtlemises oli enesest-
mõistetav tiitel „NATO saadik”. Ja nüüdki, 15 aastat hiljem, tunnen rahvusvahe-
liste tippkohtumiste telepildis riigipeade selja taga ära oma tollaseid kolleege –
NATO saadikuid. Peaaegu kõik on karjääris püsinud kõrgeimal diplomaatilisel
tasemel – tõusnud välis- ja kaitseministriteks,2 teeninud oma ministeeriume ase-
ministrite ja poliitikadirektoritena.
1 1960. aastatel endisesse Belgia sõjaväehaiglasse rajatud NATO peakorteri veteranid meenutasid
kübekese heldimusega külma sõja aega, mil lõunavaheajad ja pärastlõuna täideti peakorteri
territooriumil jalgpalli ja tennisemänguga. Polnud mingit partnerite kasvatamist, ülemäärast PRi
ja rahvusvahelist siblimist. Külma sõja „kuumaks” ülekasvamise hetkel tulnuks vaid ammu valmis
plaanid seifist välja võtta ning sõdima hakata.
2 Sealhulgas minu tollased kõige lähemad kolleegid partneritele eraldatud Manfred Wörner
Buildingus, Leedu saadik Linas Linkevicius ja Läti saadik Imants Liegis.
NATO peakorteris aastatuhande vahetusel
Sulev Kannike
Sulev Kannike töötab välisministeeriumis 1995. aastast,
poliitika planeerimise osakonna peadirektor 1997–1998,
poliitikaosakonna peadirektor 1998–1999; Eesti suursaadik
NATO juures 1999–2003; kaitseministeeriumi kaitsepoliitika
asekantsler 2003–2005.
1999. aastal võis NATO peakorteris tajuda veel midagi külma sõja aegsest peakor-
teri elustiilist.1 Polnud saabunud 11. septembri terrorirünnaku järgsete turvameet-
mete ning suurtest NATO laienemistest tingitud ruumikitsikuse ja parkimisprob-
leemide ajastu. Veel võtsid pikkade Belgia riigipühade ajal territooriumi üle küüli-
kud, linnuparved ja pisinärilised, kes esmaspäeva hommikul autode vahel lipates
nördinult taas põõsastikku pugesid.
Kuid külma sõjaga võrreldes oli NATO peakorteri sisuline elu juba kümme aas-
tat tagasi muutunud. NATO esimene laienemine Poolasse, Ungarisse ja Tšehhi Va-
bariiki, ligi 30 NATO partnerriigi saadikute ja nende esinduste ilmumine peakorte-
ri veerele ning NATO esimesed operatsioonid Balkanil olid töökoormust NATO
personali jaoks kordades kasvatanud. Kogu atmosfäär kontorites, pikkades madala-
tes koridorides, sööklates ja paaril säilinud spordiväljakul oli oluliselt teisenenud.
NATO mitteliikmena oli Eesti suursaadik tegelikult Euro-Atlandi Partnerlus-
nõukogu (EAPC) saadik. Ajakirjanduses ja omavahelises suhtlemises oli enesest-
mõistetav tiitel „NATO saadik”. Ja nüüdki, 15 aastat hiljem, tunnen rahvusvahe-
liste tippkohtumiste telepildis riigipeade selja taga ära oma tollaseid kolleege –
NATO saadikuid. Peaaegu kõik on karjääris püsinud kõrgeimal diplomaatilisel
tasemel – tõusnud välis- ja kaitseministriteks,2 teeninud oma ministeeriume ase-
ministrite ja poliitikadirektoritena.
1 1960. aastatel endisesse Belgia sõjaväehaiglasse rajatud NATO peakorteri veteranid meenutasid
kübekese heldimusega külma sõja aega, mil lõunavaheajad ja pärastlõuna täideti peakorteri
territooriumil jalgpalli ja tennisemänguga. Polnud mingit partnerite kasvatamist, ülemäärast PRi
ja rahvusvahelist siblimist. Külma sõja „kuumaks” ülekasvamise hetkel tulnuks vaid ammu valmis
plaanid seifist välja võtta ning sõdima hakata.
2 Sealhulgas minu tollased kõige lähemad kolleegid partneritele eraldatud Manfred Wörner
Buildingus, Leedu saadik Linas Linkevicius ja Läti saadik Imants Liegis.
