Page 1 - nato_web
P. 1
Taani panusest läbi kaitseatašee ja Balti
Kaitsekolledži ülema silmade
Michael H. Clemmesen
Erubrigaadikindral Michael H. Clemmesen
oli Taani kaitseatašee Eestis, Lätis ja
Leedus 1994–1997; kaitseatašee Lätis 1997–1998;
Balti Kaitsekolledži ülem 1998–2004.
Eesti, Läti ja Leedu täieliku suveräänsuse tagamine on seotud nelja peamise küsi-
muse või probleemiga. Üha süvenev arusaam neist küsimustest kujundas ka käes-
oleva kirjutise autori missiooni Taani-poolse nõustaja ja toetajana Eestis ja teistes
Balti riikides.
Kõige esimene ja suurem probleem on Venemaal sügavalt juurdunud vastu-
meelsus aktsepteerida Vene keisririigile ja hiljem Nõukogude Liidule kuulunud
alade kaotust. Vaid vähesed tunnistavad seda nii avalikult kui Vladimir Žirinovs-
ki oma partei kongressil, mis toimus 1994. aasta kevadel ja mida ma külastasin.
Ometi oli see mõtteviis pinna all olemas igas järgnenud aastatel toimunud suhtlu-
ses Venemaa sõjaväelaste ja diplomaatidega. Vladimir Putini üha autokraatsema
valitsemise ajal on Venemaa uuesti võtnud kasutusele Esimese maailmasõja ning
bolševistliku riigipöörde ja revolutsiooni eelsed geostrateegilised vaated. Väikerii-
gid, nagu näiteks Baltimaad, peaksid oma suurele naabrile alluma lihtsalt sellepä-
rast, et nad on väikesed. Nad peaksid Venemaa ees aukartust tundma samamoodi,
nagu Sitsiilia väikepoe omanik peaks seda tegema kohaliku maffiapealiku ees. Al-
lumatuse riske toonitatakse sõjaliste õppustega, kuid tavaliselt täiendatakse neid
majandusliku surve avaldamisega ning katsetega korrumpeerida Baltimaade liid-
reid tegutsema isiklikes huvides, mitte oma riigi suveräänsuse konsolideerimiseks.
Veel ilmekamalt on see avaldunud Venemaa poliitikas Ukraina ja Gruusia suunal.
Teine probleem on Lääne-Euroopa suurriikide naiivsus. Nad ei suuda leppida
sellega, et ajalugu ei ole lõppenud, et Venemaa ei võta vastu nende liberaalseid vaa-
teid, mille aluseks on võrdsetele õigustele rajatud vastastikku kasulikud riikideva-
helised suhted. Nii on see sellepärast, et selle tõe tunnistamine muudaks tühiseks
ettekujutuse pidevast arenemisest rahumeelse, rikkama, demokraatlikuma maa-
ilma poole. Sel juhul tuleks tunnistada, et 1989. aasta, 1939. aasta ja 1914. aasta
eelsed ajad, kus sõjaväel olid muud ülesanded kui vaid stabiliseerida keerulisi
Kaitsekolledži ülema silmade
Michael H. Clemmesen
Erubrigaadikindral Michael H. Clemmesen
oli Taani kaitseatašee Eestis, Lätis ja
Leedus 1994–1997; kaitseatašee Lätis 1997–1998;
Balti Kaitsekolledži ülem 1998–2004.
Eesti, Läti ja Leedu täieliku suveräänsuse tagamine on seotud nelja peamise küsi-
muse või probleemiga. Üha süvenev arusaam neist küsimustest kujundas ka käes-
oleva kirjutise autori missiooni Taani-poolse nõustaja ja toetajana Eestis ja teistes
Balti riikides.
Kõige esimene ja suurem probleem on Venemaal sügavalt juurdunud vastu-
meelsus aktsepteerida Vene keisririigile ja hiljem Nõukogude Liidule kuulunud
alade kaotust. Vaid vähesed tunnistavad seda nii avalikult kui Vladimir Žirinovs-
ki oma partei kongressil, mis toimus 1994. aasta kevadel ja mida ma külastasin.
Ometi oli see mõtteviis pinna all olemas igas järgnenud aastatel toimunud suhtlu-
ses Venemaa sõjaväelaste ja diplomaatidega. Vladimir Putini üha autokraatsema
valitsemise ajal on Venemaa uuesti võtnud kasutusele Esimese maailmasõja ning
bolševistliku riigipöörde ja revolutsiooni eelsed geostrateegilised vaated. Väikerii-
gid, nagu näiteks Baltimaad, peaksid oma suurele naabrile alluma lihtsalt sellepä-
rast, et nad on väikesed. Nad peaksid Venemaa ees aukartust tundma samamoodi,
nagu Sitsiilia väikepoe omanik peaks seda tegema kohaliku maffiapealiku ees. Al-
lumatuse riske toonitatakse sõjaliste õppustega, kuid tavaliselt täiendatakse neid
majandusliku surve avaldamisega ning katsetega korrumpeerida Baltimaade liid-
reid tegutsema isiklikes huvides, mitte oma riigi suveräänsuse konsolideerimiseks.
Veel ilmekamalt on see avaldunud Venemaa poliitikas Ukraina ja Gruusia suunal.
Teine probleem on Lääne-Euroopa suurriikide naiivsus. Nad ei suuda leppida
sellega, et ajalugu ei ole lõppenud, et Venemaa ei võta vastu nende liberaalseid vaa-
teid, mille aluseks on võrdsetele õigustele rajatud vastastikku kasulikud riikideva-
helised suhted. Nii on see sellepärast, et selle tõe tunnistamine muudaks tühiseks
ettekujutuse pidevast arenemisest rahumeelse, rikkama, demokraatlikuma maa-
ilma poole. Sel juhul tuleks tunnistada, et 1989. aasta, 1939. aasta ja 1914. aasta
eelsed ajad, kus sõjaväel olid muud ülesanded kui vaid stabiliseerida keerulisi
