Page 1 - nato_web
P. 1
Intervjuu Johannes Kerdiga
Küsitles Piret Paljak
Erukindralleitnant Johannes Kert oli Kaitseliidu ülem 1993–1996,
Kaitseväe juhataja 1996–2000, Maaväe ülem 2000–2002;
Eesti sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures 2002–2008.
Te saite Kaitseliidu ülemaks 1993. aastal. Kas NATOga liitumine oli sellel ajal Kaitse-
liidus üldse teema?
See, millega me põhiliselt tegelesime, olid igapäevased mured ja pigem elementaar-
sed oma ülesannete täitmisega seotud teemad. Näiteks väljaõppe organiseerimine
Kaitseliidu liikmetele, varustuse ja muu vajaliku tagamine. Palju ressursse nõudis
Nõukogude armee käsutuses olnud sõjaliste objektide ülevõtmine ja valve organi-
seerimine kuni kaitseministeerium nendele otstarbe ja omaniku leidis. Ressursid
olid olematud, suurem jagu tegevusi võeti ette ennekõike kaitseliitlaste isiklikust
initsiatiivist sooviga mingilgi moel riigi sõjalist võimet tõsta.
Kaitseliidu argipäev ei sisaldanud tollel ajal NATOga ühildumise teemat. NATO
oli kuskil taustal või tegevuste tagaplaanil. Sellest küll räägiti poliitilisel tasandil, see
oli ahvatlev perspektiiv ning ka Kaitseliidu personali hoiak oli toetav, ent reaalses
elus NATOga kokkupuudet õieti ei olnud. 1993.–1995. aastal ei teatud Kaitseliidus
ega kaitseväes tegelikult õieti midagi ka NATO standarditest või protseduuridest.
Eestil puudus tol ajal konkreetne plaan, mida ja millises järjekorras tuleb teha, et
saada alliansi täisliikmeks. Reaalsus oli sellest veel lihtsalt nii kaugel. Alles rahu-
partnerlusprogrammi (PfP) liikmestaatuse ja Balti ühisprojektidega hakkas olu-
kord samm-sammult muutuma ning hiljem andis NATO liikmesuse tegevuskava
(MAP) arengule juba süsteemsema aluse.
Kaitseliidu-taolised struktuurid ei olnud enamiku NATO riikide jaoks ise-
loomulikud või tuntud, välja arvatud Norras, Taanis ja USAs. Kaitseliit näis pealis-
kaudsel vaatlusel nagu „teine, paralleelne armee” ning NATO peakorteri jaoks oli
pigem küsimus, kuidas ja kas see tarvidusel kaitseväega operatiivselt ühendatakse.
Kaitseringkonna staapide rajamisega õnnestus see küsimus lõpuks lahendada ning
kõik muutus loogiliseks ja arusaadavaks.
Suhted lääneriikidega ja sellest ka reaalne lähenemine NATO-le algas järk-
järgult. Esimesed kontaktid tekkisid Kaitseliidul Soome vabatahtlikega ja Soome
reservistide organisatsioonidega. Soomlased tõid meile hulgaliselt õppekirjandust
Küsitles Piret Paljak
Erukindralleitnant Johannes Kert oli Kaitseliidu ülem 1993–1996,
Kaitseväe juhataja 1996–2000, Maaväe ülem 2000–2002;
Eesti sõjaline esindaja NATO ja Euroopa Liidu juures 2002–2008.
Te saite Kaitseliidu ülemaks 1993. aastal. Kas NATOga liitumine oli sellel ajal Kaitse-
liidus üldse teema?
See, millega me põhiliselt tegelesime, olid igapäevased mured ja pigem elementaar-
sed oma ülesannete täitmisega seotud teemad. Näiteks väljaõppe organiseerimine
Kaitseliidu liikmetele, varustuse ja muu vajaliku tagamine. Palju ressursse nõudis
Nõukogude armee käsutuses olnud sõjaliste objektide ülevõtmine ja valve organi-
seerimine kuni kaitseministeerium nendele otstarbe ja omaniku leidis. Ressursid
olid olematud, suurem jagu tegevusi võeti ette ennekõike kaitseliitlaste isiklikust
initsiatiivist sooviga mingilgi moel riigi sõjalist võimet tõsta.
Kaitseliidu argipäev ei sisaldanud tollel ajal NATOga ühildumise teemat. NATO
oli kuskil taustal või tegevuste tagaplaanil. Sellest küll räägiti poliitilisel tasandil, see
oli ahvatlev perspektiiv ning ka Kaitseliidu personali hoiak oli toetav, ent reaalses
elus NATOga kokkupuudet õieti ei olnud. 1993.–1995. aastal ei teatud Kaitseliidus
ega kaitseväes tegelikult õieti midagi ka NATO standarditest või protseduuridest.
Eestil puudus tol ajal konkreetne plaan, mida ja millises järjekorras tuleb teha, et
saada alliansi täisliikmeks. Reaalsus oli sellest veel lihtsalt nii kaugel. Alles rahu-
partnerlusprogrammi (PfP) liikmestaatuse ja Balti ühisprojektidega hakkas olu-
kord samm-sammult muutuma ning hiljem andis NATO liikmesuse tegevuskava
(MAP) arengule juba süsteemsema aluse.
Kaitseliidu-taolised struktuurid ei olnud enamiku NATO riikide jaoks ise-
loomulikud või tuntud, välja arvatud Norras, Taanis ja USAs. Kaitseliit näis pealis-
kaudsel vaatlusel nagu „teine, paralleelne armee” ning NATO peakorteri jaoks oli
pigem küsimus, kuidas ja kas see tarvidusel kaitseväega operatiivselt ühendatakse.
Kaitseringkonna staapide rajamisega õnnestus see küsimus lõpuks lahendada ning
kõik muutus loogiliseks ja arusaadavaks.
Suhted lääneriikidega ja sellest ka reaalne lähenemine NATO-le algas järk-
järgult. Esimesed kontaktid tekkisid Kaitseliidul Soome vabatahtlikega ja Soome
reservistide organisatsioonidega. Soomlased tõid meile hulgaliselt õppekirjandust
