Page 1 - nato_web
P. 1
Ei millestki NATO lävepakule
Andrus Öövel
Andrus Öövel oli Piirivalveameti peadirektor 1991–1993;
kaitseminister 1995–1999.
Esimestel taasiseseisvusaastatel kahjustasid riigikaitse arengut killustatus, koostöö
puudumine ja poliitilised erimeelsused. Ühes olime veendunud, Eesti ei ole liiga
väike, et kanda vastutust uue julgeolekuruumi kujundamisel. Mida pidada mõist-
likuks, oli eriarvamuste sisuks ja mõõduks.
Unistused uuest ajast…
1995. aasta Riigikogu valimiste eel seadis hilisem võitja, Koonderakond, riigi ees
seisvaks esmaülesandeks eelduste loomise majanduse kasvuks ja kodanike turva-
tunde tagamiseks. Riigikaitsega tegeldi valimisteks valmistumise käigus vaid riiva-
misi. Tõsi, Šveitsi kogemust eeskujuks seades oli valminud ideestik riigikaitse aren-
gukava koostamiseks. See teeside kogumik koos sisemise julgeoleku tagamiseks va-
jalike sammude kirjeldusega oli valminud ühistöös, kaasates nii kõiki iseseisvust
toetanud siseministreid kui ka tahtmist ja teadmisi tõendanud sõjamehi. Teeside
materdajad või neisse uskujad andsid oma hinnangu valimistel. Ja autori suureks ül-
latuseks kogunes poolthääli lausa isikumandaadi jagu. Isegi patsifistidest võitle-
vaim, teravakeelne, aga mis tähtsam, teravameelne Jaak Allik pidas kavandatavat
mõistlikuks. Kuid enne ideestiku elluviimisega alustamist tehtud sügavam analüüs
viis järeldusele, et tegemist oli siiski pigem idealistliku käsitlusega. Ideestik eiras nii
ajaloolist pärandit kui ka olemasolevat tegelikkust. Lennukatest ideedest enam vajas
habras riik tol hetkel reaalset heidutusvõimet. Kohe. Loomuliku arengutsükli tarvis
kuluvat aega arvesse võtmata.
Eelnenut aluseks võttes ja üldistades ning mõistes nii võimu kui ka vastutust,
sõnastasid pärast erakonna valimisvõitu Tiit Vähi, Endel Lippmaa, Robert
Lepikson ja tulevane kaitseminister peamise eesmärgi: tagada riigile iseseisev
Andrus Öövel
Andrus Öövel oli Piirivalveameti peadirektor 1991–1993;
kaitseminister 1995–1999.
Esimestel taasiseseisvusaastatel kahjustasid riigikaitse arengut killustatus, koostöö
puudumine ja poliitilised erimeelsused. Ühes olime veendunud, Eesti ei ole liiga
väike, et kanda vastutust uue julgeolekuruumi kujundamisel. Mida pidada mõist-
likuks, oli eriarvamuste sisuks ja mõõduks.
Unistused uuest ajast…
1995. aasta Riigikogu valimiste eel seadis hilisem võitja, Koonderakond, riigi ees
seisvaks esmaülesandeks eelduste loomise majanduse kasvuks ja kodanike turva-
tunde tagamiseks. Riigikaitsega tegeldi valimisteks valmistumise käigus vaid riiva-
misi. Tõsi, Šveitsi kogemust eeskujuks seades oli valminud ideestik riigikaitse aren-
gukava koostamiseks. See teeside kogumik koos sisemise julgeoleku tagamiseks va-
jalike sammude kirjeldusega oli valminud ühistöös, kaasates nii kõiki iseseisvust
toetanud siseministreid kui ka tahtmist ja teadmisi tõendanud sõjamehi. Teeside
materdajad või neisse uskujad andsid oma hinnangu valimistel. Ja autori suureks ül-
latuseks kogunes poolthääli lausa isikumandaadi jagu. Isegi patsifistidest võitle-
vaim, teravakeelne, aga mis tähtsam, teravameelne Jaak Allik pidas kavandatavat
mõistlikuks. Kuid enne ideestiku elluviimisega alustamist tehtud sügavam analüüs
viis järeldusele, et tegemist oli siiski pigem idealistliku käsitlusega. Ideestik eiras nii
ajaloolist pärandit kui ka olemasolevat tegelikkust. Lennukatest ideedest enam vajas
habras riik tol hetkel reaalset heidutusvõimet. Kohe. Loomuliku arengutsükli tarvis
kuluvat aega arvesse võtmata.
Eelnenut aluseks võttes ja üldistades ning mõistes nii võimu kui ka vastutust,
sõnastasid pärast erakonna valimisvõitu Tiit Vähi, Endel Lippmaa, Robert
Lepikson ja tulevane kaitseminister peamise eesmärgi: tagada riigile iseseisev
