Page 1 - nato_web
P. 1
Kaitseväe esimesed kontaktid NATOga
Ants Laaneots
Erukindral Ants Laaneots oli
KJPSi ülem 1991–1994 ja 1997–1999;
Kaitseväe juhataja 2006–2011.
Eesti taasiseseisvuse pikaajalises kestmajäämises kahtlesid selle algperioodil
paljud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Riigi territooriumil asusid kuni augustini
1994 Nõukogude, hiljem Vene väed. End NSV Liidu õigusjärglaseks kuulutanud et-
tearvamatu käitumisega Venemaa Föderatsioon jätkas oma eelkäija imperialistlik-
ku poliitikat, püüdes Balti riike iga hinna eest hoida oma mõjusfääris. Selleks kasu-
tati mitmesuguseid vahendeid, alates poliitilisest survest ja jõuähvardustest, püüe-
test destabiliseerida sisepoliitiline olukord riigis ning lõpetades majanduslike
sanktsioonidega.
Arvestades meie riigi Teise maailmasõja aegset kurba kogemust ning mõistes
hästi, et ohustatud julgeolekupoliitilises keskkonnas saab Eesti püsida vabana vaid
integreerituna Lääne-Euroopa julgeoleku ja majandusruumi, hakkasid Eesti polii-
tikud juba 1991. aastal otsima võimalusi ühinemiseks NATO ja Euroopa Liiduga.
Veendumus selle vajalikkusest oli peaaegu konsensuslik. Sisuliselt kõik rahvusli-
kud poliitilised jõud riigis hakkasid taasiseseisvumise järel ajapikku toetama ja jär-
gima selliseid riigi julgeolekupoliitika seisukohti nagu:
– loobumine neutraliteedi ja mitteühinemise poliitikast: koostöö ja integrat-
sioon Euroopa ja Põhja-Atlandi julgeoleku-, poliitiliste ja majanduslike organisat-
sioonidega (NATO, Euroopa Liit), et saada riigi iseseisvusele ja kestmajäämisele
kindlad julgeoleku- ja majandusgarantiid, osaleda neis võrdväärse partnerina
rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse tagamises;
– riikliku kaitsesüsteemi väljaarendamine sellisel kujul, mis tagaks riigi esmase
enesekaitsevõime, vastavuse NATO ja Euroopa Liidu kaitsesüsteemide nõuetele
ning ühinemise nendega;
– heanaaberlike suhete ja koostöö jätkamine ning arendamine kõikide riikide-
ga Euroopas ja transatlantilises ruumis.
Segastel ja ohtlikel aastatel 1991–1993 nendest seisukohtadest avalikult ei räägi-
tud, kuid riigi välispoliitilises tegevuses järgiti neid kõrvalekaldumatult. Nagu ka
esimesel iseseisvusperioodil, tuli riigi kaitsepoliitika kujundamisel ja elluviimisel
Ants Laaneots
Erukindral Ants Laaneots oli
KJPSi ülem 1991–1994 ja 1997–1999;
Kaitseväe juhataja 2006–2011.
Eesti taasiseseisvuse pikaajalises kestmajäämises kahtlesid selle algperioodil
paljud nii Eestis kui ka mujal maailmas. Riigi territooriumil asusid kuni augustini
1994 Nõukogude, hiljem Vene väed. End NSV Liidu õigusjärglaseks kuulutanud et-
tearvamatu käitumisega Venemaa Föderatsioon jätkas oma eelkäija imperialistlik-
ku poliitikat, püüdes Balti riike iga hinna eest hoida oma mõjusfääris. Selleks kasu-
tati mitmesuguseid vahendeid, alates poliitilisest survest ja jõuähvardustest, püüe-
test destabiliseerida sisepoliitiline olukord riigis ning lõpetades majanduslike
sanktsioonidega.
Arvestades meie riigi Teise maailmasõja aegset kurba kogemust ning mõistes
hästi, et ohustatud julgeolekupoliitilises keskkonnas saab Eesti püsida vabana vaid
integreerituna Lääne-Euroopa julgeoleku ja majandusruumi, hakkasid Eesti polii-
tikud juba 1991. aastal otsima võimalusi ühinemiseks NATO ja Euroopa Liiduga.
Veendumus selle vajalikkusest oli peaaegu konsensuslik. Sisuliselt kõik rahvusli-
kud poliitilised jõud riigis hakkasid taasiseseisvumise järel ajapikku toetama ja jär-
gima selliseid riigi julgeolekupoliitika seisukohti nagu:
– loobumine neutraliteedi ja mitteühinemise poliitikast: koostöö ja integrat-
sioon Euroopa ja Põhja-Atlandi julgeoleku-, poliitiliste ja majanduslike organisat-
sioonidega (NATO, Euroopa Liit), et saada riigi iseseisvusele ja kestmajäämisele
kindlad julgeoleku- ja majandusgarantiid, osaleda neis võrdväärse partnerina
rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse tagamises;
– riikliku kaitsesüsteemi väljaarendamine sellisel kujul, mis tagaks riigi esmase
enesekaitsevõime, vastavuse NATO ja Euroopa Liidu kaitsesüsteemide nõuetele
ning ühinemise nendega;
– heanaaberlike suhete ja koostöö jätkamine ning arendamine kõikide riikide-
ga Euroopas ja transatlantilises ruumis.
Segastel ja ohtlikel aastatel 1991–1993 nendest seisukohtadest avalikult ei räägi-
tud, kuid riigi välispoliitilises tegevuses järgiti neid kõrvalekaldumatult. Nagu ka
esimesel iseseisvusperioodil, tuli riigi kaitsepoliitika kujundamisel ja elluviimisel
