Anne Applebaum: NATO lõpp?

Anne Applebaum kirjutab, et pole tunda, nagu oleks Afganistanis toimuva näol tegemist rahvusvahelise operatsiooniga või et mängus on rahvusvahelised huvid.

Anne Applebaum kirjutab, et pole tunda, nagu oleks Afganistanis toimuva näol tegemist rahvusvahelise operatsiooniga või et mängus on rahvusvahelised huvid.

Foto: www.anneapplebaum.com
Foto: www.anneapplebaum.com

See on pühalik hetk nii sellele kojale kui ka meie maale, sõnas Briti peaminister Gordon Brown ülemöödunud nädalal alamkojas esinedes. Saali tekkis täielik vaikus ning parlamendiistungite ülevaadete kirjutaja sõnul rahvaesindajad «lakkasid nihelemast, mis on alamkojas tõega erakordne juhtum». Seejärel asus Brown ette lugema 37 Briti sõduri nimesid, kes on langenud sel suvel Afganistanis.

Vaid nädal varem oli midagi samasugust toimunud teisel pool La Manche’i. Pariisi haiglas suri sõjaväelane, kes oli saanud suvel Afganistanis haavata. Prantsuse peaminister François Fillon avaldas mehele austust ning kõneles «meie sõjameeste vaprusest, pühendumusest ja professionaal­susest», mis tema sõnul on väärt «rahva ja riigi» tunnustust. Ühendriikides andis CNN samal ajal eetrisse saate Ameerika emast, kes tõi koju Afganistanis langenud poja surnukeha. Ta oli langenud lahingus, mille kohta öeldi, et see on «USA relvajõudude kõige raskemate kaotustega lahing alates 2008. aasta juulist».

Kui hukkuvad Poola või Hollandi või Saksa sõdurid, kulgeb asi enamasti samamoodi. Poliitikud ja sageli ka ajakirjandus ülistavad nende kangelaslikkust ning väljendavad rahva ja riigi tänu. Matustel kõlavad isamaalised laulud, mõnikord leiavad need kajastamist ka uudistes. Tavaliselt mainitakse ka arve: alates 2001. aastast on Afganistanis hukkunud 221 Briti sõjaväelast, 804 ameeriklast, 131 kanadalast, 36 prantslast, 34 sakslast, 21 hollandlast, 22 itaallast, 26 hispaanlast, 15 poolakat ja nii edasi.

Vahel järgneb ka poliitilisi kähmlusi. Viimastel päevadel on Browni rünnanud üks tema poliitiline vastane, kes kinnitab, et Briti sõdurid «võitlevad ja surevad läbinisti korrumpeerunud Afganistani valitsuse eest». President Nicolas Sarkozy oli samuti äsja sunnitud teatama, et kuigi Prantsuse sõjaväelased jäävad praegu Afganistani, ei saadeta sinna edaspidi «mitte ühtki meest». Suviste ohvrite kasvav arv on toonud kaasa vaidluste ägenemise Hollandis. Loomulikult kestab edasi ka debatt Ameerikas.

Ainult äärmiselt harva jõuavad mõne maa ohvrid teise riigi ajakirjandusse, poliitilistesse vaidlustesse või peaministrite kõnedesse. Afganistanis on alates 2001. aastast tegutsenud rahvusvaheline koalitsioon. Alates 2003. aastast on seda juhtinud NATO.

Aga kui lugeda Briti ajakirjandust, võiks arvata, et seal võitlevad ainult britid – sõjas, milles neil pole mängus mingeid riiklikke huve. Sama kehtib Prantsusmaa ja Hollandi kohta. Ameerika ajakirjandus mainib haruharva teiste riikide osalust, ehkki mõned, näiteks Suurbritannia ja Kanada, on välja pandud meeste hulka arvestades kandnud suhteliselt suuremaid kaotusi kui Ühendriigid.

Pea kuskil pole tunda, et tegemist on rahvusvahelise operatsiooniga või et mängus on rahvusvahelised panused või et välja pandud mehed esindavad üldse midagi muud kui oma riigi lippu ja relvajõude.

Enamik eurooplastest Afganistani sõja kriitikuid esitab ikka küsimuse, miks nende mehed võitlevad «ameeriklaste eest», mitte NATO eest. Enamik Ameerika kriitikuid peab Euroopa panust täiesti kasutuks või ei pööra sellele üldse tähelepanu. Jackson Diehl nentis ajalehes The Washington Post, et peamine arutelu tulevase Afganistani-poliitika üle käib Washingtonis, ilma et sellesse annaks õieti panust keegi teine.

Ma ei asetaks aga siinkohal süüd ainuüksi USA administratsioonile. Paraku pole ju ka Euroopa esitanud mõnda alternatiivset plaani, ehkki praeguse administratsiooni algusajal oli kahtlemata hetk, mil see oleks olnud väga teretulnud.

Selge on see, et «lääne» idee on juba pikemat aega mõlemal pool Atlandit hääbumas, nagu on näidanud järjepidevalt viimase kümnendi seminarid teemal «Millist allianssi me tahame». Selle tagajärjed on nüüd kätte jõudnud: kuigi NATO peab esimest sõda pärast selle ühenduse loomist, ei innusta see enam kedagi.

NATO liikmesriigid ei tunne kohustusi ei alliansi ega üksteise suhtes. Kodumandril ei korralda NATO isegi erilist sõjalist planeerimist, eelistades sellele tippkohtumisi. Mis aga peamine, alliansil puudub kindel ja tugev liider, kes tahaks või suudaks osaleda eri liikmesriikides käivates aruteludes, et kinnitada vajadust Afganistani või mis tahes muu missiooni järele. Teoreetiliselt võiks seda teha president Obama, aga ma usun, et see mõte ei tekita temas just vaimustust.

Miski eelöeldust ei tähenda kuigi palju Afganistani suhtes, sest praeguste arutelude tulemus võib üsna tõenäoliselt olla mingisugune status quo. Kuid ma kahtlen selles, et NATO on olemas ka siis, kui teda peaks järgmine kord vaja minema.

Anne Applebaum on Washington Posti ja Slate’i (www.slate.com) kolumnist, kus ilmus algselt ka siinne kirjutis. Ta on kirjutanud muu hulgas teose «Gulag», mille eest pälvis 2004. aastal Pulitzeri preemia.
©  The New York Times Syndicate


Allikas:

Postimees