Laura blogi

img_1148 

 

 

Laura on 23-aastane Pärnust pärit neiu, kes teenib Tapal staabi- ja sidekompaniis. Ta lõpetas möödunud suve hakul Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse eriala. Tulevikus plaanib Laura astuda kindlasti ka magistrisse, kuid konkreetne valik on veel lahtine. Vabal ajal meeldib veeta aega oma sõprade ja lähedastega. Ülejäänud aja naudib meelepärase kirjanduse lugemist ja spordi tegemist nagu jõusaal ja jooksmine.

 


5. sissekanne, 18.04.2017 – Asjad kokku ja kasarmust välja

 

Aprilli alguses jõudis lõpuks kätte palju poleemikat tekitanud moment, mil pidime nii-öelda „metsa kolima“. Juba märtsi viimasel nädalal tühjendasime kogu kasarmu, et see liitlastele kohaselt üle anda. Kogu kaitseväe poolt väljastatud varustuse pidime mahutama seljakotti. See jääb meie „kapiks“ veel viimasteks teenistuskuudeks, mis reisib igale poole kaasa. Peab tunnistama, et algselt oli väga keeruline kõiki asju sinna pressida, kuid praeguseks on nii mul ja ilmselt ka igal teisel tekkinud oma tehnika, kuidas võimalikult efektiivselt seda teha.

 

image1

Viimastel päevadel toimus kasarmus tihe askeldamine, õhkkond oli kuidagi ärev, samas ka palju vabam ja laialivalguvam. Sel hetkel tundus, et täiesti teistsugune elukorraldus terendab ees ja keegi ei kujutanud täpselt ette, mis saama hakkab.

 

Praeguseks olen mõistnud, et midagi kardinaalselt uut nagu polegi. Tapa linnakuga oleme ikka kuni teenistuse lõpuni seotud. Hoiustame seal linnaloale minnes oma varustust ning tagasi tulles koguneme ka alati seal. Muutunud on vaid see, et uue korra järgi peame linnaloalt tagasi olema mitte enam pühapäeval, vaid alles esmaspäeva hommikul kell 9. Sellega seoses ka üks naljakas ja ka ebamugav asjaolu: nimelt sõidavad hommikuti Tallinnast rongid täpselt nii, et esimene läheb kell 5:39, mis jõuab 6:39 juba Tapale aga järgmine läheb piisavalt hilja, millega enam õigeks ajaks linnakusse ei jõua. Seetõttu, kuid endale muud transporti ei leia, jõuan Tapale kaks tundi varem.

 

Nagu olete ilmselt ajakirjandusest lugenud, kolisid Eesti ajateenijad ametlikult mõningate eranditega Läsna vanasse teeninduslinnakusse, mis asub Tapalt umbkaudu 30 kilomeetri kaugusel. See on olemuselt väga kompaktne, kus asub meditsiinikeskus, välisöökla kui ka sõduritele korralikud pesemisvõimalused. Välisööklas on võimalik koha peal laudade taga süüa, samuti varustab see metsalaagrites olevaid üksuseid. Linnaku keskele on koondatud terve hulk telke, milles igaühes on 6-7 välivoodit. Köetakse neid ikka samasuguste ahjudega nagu metsas aga ilmade soojenedes väheneb vajadus selleks aina enam. Murekoht ongi see, et need on lagedal alal, kus iga väiksemgi tuuleiil saab hoo sisse, mistõttu on konstantselt alati 6-7 telki kokku kukkunud, mida vaba isikkoosseis siis uuesti püstitamas käib. See on aga tühine tegevus, kuna valdavalt on nädala sees enamus telke tühjad, üksused on välilaagrites, ilmastik aga teeb jätkuvalt oma tööd. Eks praegu järjepidevalt üritatakse olukorraga kohaneda ja leida seda kõige töötavamat varianti aga hetkel tundub küll, et on mõttetu neid telke seal sel kujul hoiustada.

 

image2

Üldiselt on linnakus rahvast minimaalselt. Vähemalt võttes arvesse minu kompanii edasisi tegevusplaane, ei avanegi ilmselt võimalust seal pikemalt paikneda. Ka aprilli esimene nädal, mil pidi olema sisseelamise aeg ja idee poolest oleksime pidanud ametlikult sinna kolima, paiknesime hoopis linnaku lähedal laagris ja viisime seal tegevusi läbi. Kordamööda saime jagude kaupa linnakus pesemas ja varustust hooldamas käia. Seega meedias kõlanud väljend, et sõdurid peavad nüüd metsa kolima, peab üldjoontes paika, kuid leian, et see ei erine suuresti eelnevate aastate ajateenijate elust. Teenistuse viimased kuud ongi tihe õppuste periood, mis on alati veedetud laagrites, mitte kasarmutes.

 

Kaks korda päevas tuuakse metsa ka sooja toitu ja väidetavalt seda ka tulevikus. Lõunal on kuivtoidupakk ning lisaks iga sooja toidukorra juurde saab alati ka mingi vahepeala. Seega nälga ajateenijad tundma ei pea, pigem jääb asju üle ja koguneb kotti.

 

Laskelaager 27. – 31. märts

Märtsi viimasel nädalal oli ilmselt teenistuse suurim laskelaager, mis toimus Sirgalas vanas põlevkivikarjääris. Esimesel päeval rihtisime sihikud paika ja järgnevatel viidi läbi lahinglaskmised rühma koosseisus nii kaitse- kui ka rünnaktegevusel. Õhtul avanes laskmistel ääretult ilus vaatepilt. Juba oli peaaegu pime ning sihtmärkide nägemiseks lasti ka valgusrakette. Kasutasime ka trassermoona, mis jätab vintrauast välja lennates endast järele punase sähvatuse. Sealne maastik meenutas natuke kõrbe ning üleval kõrgus selge tähistaevas. Ühel momendil sai mul laskemoon otsa ning alles siis hoomasin imelist vaatepilti, kus mu ees välgatas tuhanded punaseid sähvatusi ja tulesid. Mu kõrval positsioonil oli tankitõrje paar. Kui nad Carl-Gustavist lasu tegid, käis ikka kehast korralik lööklaine läbi, väga võimas tunne. Soovin, et oleks saanud seda kuidagi jäädvustada, kuid eks kõige vahetuma emotsiooni saab ise seal olles. Järgmine päev oli rünnak, kus tegime teravmoonaga rühma koosseisus tuld ja liikumist. Kasutuses olid liikuvad sihtmärgid, mis muutsid olukorda realistlikumaks. Meil tuli oma jaoga liikudes väga hästi välja, igaüks pingutas, tegime koostööd, olime kiired ja hoidsime tule intensiivsust kõrgena. Pärast arutlesime omavahel, et ikka võimas tunne on, kui harjutus on korralikult tehtud.

 

image4Linnalahing 10. – 13. aprill

Aprilli teisel nädalal leidis Võru lähistel aset ka linnalahingu laager, mida võib pidada ka kindlasti üheks huvitavamaks ja sisukamaks teenistuse ajal. Kohale jõudes oleks nagu teise kliimavöötmesse saabunud, õhk oli soe ja tekkis tahtmine vormi käised üles kerida. Algselt toimusid tunnid, kus harjutasime hoonetele lähenemist, ruumide puhastamist kui ka üksuse liikumisviise erinevate ohutasemete korral. Linnas lahingu pidamisel omad erisused, mida tuleb palju tõsisemalt arvesse võtta, kui võib-olla metsalahingu puhul. Peab agressiivselt peale lendama ja otsustavalt tegutsema. Palju on pimedaid nurki, mida tuleb katta ja tõenäosus pihta saada on palju kõrgem. Lahinguid läbi mängides olid kasutuses ka laservestid, mis registreerivad ära, kui kandja pihta saab ning ütleb isegi vigastuse olemuse. See lisas põnevust ja adrenaliin möllas. Kuna polnud seda eelnevalt peaaegu üldse teinud, siis algselt oli paljudes olukordades ikka hämming ning mõistus kiilus kinni, et kuidas tegutseda. Sellest tulenevalt juhtus igasuguseid „huvitavaid“ olukordi, kus kogemati lasti oma mehi maha ja paar venda lasi end ise granaadiga õhku. Kuna see hetk tegemist imitatsioonivahenditega, siis olid need olukorrad kohati koomilised aga päris sõjas oleks ju tagajärjed traagilised. Seetõttu rõhutataksegi ja treenitakse kindlaid väljakujunenud teguvusmustreid läbi, et selliseid olukordi vältida. Tuleb meelde, kuidas üks rühmaülem seda väljendas: „Põhjus, miks me neid drille koduvalt kuni oksendamiseni teeme on see, et pingeseisundis, 72h magamata ja kui oma aju enam ei tööta, suudaks võitleja neid tegevusi sel hetkel nii-öelda seljaaju baasilt teha.“   See tähedabki, et situatsiooni ilmnemisel ei pea mõtlema vaid reageerid automaaselt.

 


 

4. sissekanne, 10.03.2017 – Meeldejääv metsalaager

 

Hommikul läheb aina enam valgemaks ja päevad on pikemad. Olen siin mõistnud, kui palju valgus mõjutab inimeste meeleolu ja motivatsiooni, vähemalt on see minu puhul nii. Hommikujooksu ajal on küll veel pime, kuid sööma minnes võib mõnikord isegi esimesi päikesekiiri näha. Tegelikul ootan juba meeletult, et ilmad soojemaks läheks. Külm on niivõrd ära tüütanud ning kohe üldse ei soovi enam „kubujussina“ ringi joosta. Veebruarikuus oli paar päeva, kui päike juba korralikult soojendas, mis võimaldas väljaõppel juba ilma talvejopeta olla. Nii vaba oli tegutseda ja lahingvarustus tundus seljas kui udusulg.

 

Eelmine nädal olime aga kolm päeva metsas. Käimas on jalaväekursus, millega seoses harjutasime laagris erinevaid taktikalisi tegevusi näiteks nagu kaitsetegevus kui ka varitsus. Pean tunnistama, et seekord oli vahepeal ikka rõvedalt külm olla. Hõivasime päeval jaoga kaitsepositsioonid ning jäi üle vaid lamades laskeasendis vastase üksust oodata. Alguses oli seal hanges väga normaalne olla. Pinnas oli parajalt pehme ja sain endale mugava asendi. Kui aga tund aega oli möödas, tundsin, et kõhu alt märg ja külm hiilib vaikselt igalt poolt naha vahele. Varjusin puu taha ja tõusin korra põlvili. Vorm oli läbimärg ning algselt ilus lumehang mu all, oli formeerunud veelombiks. Kõik lihased ja liigesed olid kanged kui puupakud ja liigutamine nõudis suurt pingutust. See hetk peab aga sundima end midagigi tegema, et veri uuesti liikuma saada. Tavaliselt aitavad mul kõige paremini kätekõverdused. Peale igat seeriat on tunda, kuidas soojus levib uuesti üle kogu keha. Positsioonil olles aga peab olema täiesti varjunud ning tegelikult selliseid asju teha ei saa. Jäi üle vaid sõrmi ja varbaid liigutada. Kõrvale vaadates silmasin, et ka teised kasutavad sama lahendust. Järgmine päev olin juba targem ja ei kavatsenud enam läbimärja vormiga tagasi minna. Kogusin kiiruga kuuseoksi ning ehitasin neist endale korraliku aseme. Oli kohe parem – jäin ise kuivaks ja soe püsis palju kauem.

 

Oleme siin poistega arutanud ka, et kõik sellised rasked olukorrad aitab paremini ületada teadmine, et sa pole selles üksi ja eelkõige ka teadmine, et sa pole ainus, kellel on raske. Pärast on isegi naljakas omavahel neist situatsioonides rääkida ja enam ei tundugi see nii hurmutav. Igas laagris õpid midagi uut ning kohaned. Tuleb ise jooksvalt lahendusi leida, kuidas endal elu mugavamaks muuta, ning siis on metsas väga normaalne olla. Siiski, külm üks mõnus asi ei ole. See on antud juhul ainuke faktor, mis muudab metsas olemise raskeks.

 

Üldiselt puhtalt vaimsest seisukohast, meeldib mulle metsas väga. Looduses on väga värskendav olla ja minu jaoks omamoodi puhastava toimega. Kuna olen praktiliselt terve elu linnas elanud ja kasvanud, tunnen kui vabastav on ainult looduse hääli kuulda. Viimane kord oli ka täiesti selge öö ja taevalaotuses sillerdas tähistaevas. Nagu terve kosmos oleks mu ees valla. Seda nähes mõistsin, kui ammu pole olnud võimalust sellist vaatepilti nautida. Soovisin, et mu silmad oleks võimelised pildistama, et seda emotsiooni ja vaatepilti ka hiljem teistele näidata. Linnas on ikka nii palju kunstlikku valgust ja müra, et seal ei eksisteeri kunagi täielikku vaikust.

 

Nüüdseks olen hankinud endale ka natuke mugavusvarustust. Väga palju on selle eest hoolt kandnud ka lähedased. Võtsin rakmete asemel kasutusse hoopis vesti, mida on lihtne killuvestile peale tõmmata ning mille külge saab salvetaskud ja paunad kinnitada. Samuti on väga kiiduväärt asjaks saanud isiklik patrullkott, kuhu paigutan esmased hädavajalikud asjad, mida on vaja tavaliselt kiirelt kätte saada.

 

Kallis vanaema, mures, et „laps“ külmetab, kinkis jõuludeks ka merinovillase sooja pesu. Julgen öeda, et see on siiani parim asi, mida kannan kogu aeg, olenemata tegevuse iseloomust. See pole liialt paks ja laseb õhul liikuda, samas hoiab hästi sooja.

 

Teine artikkel, mida mulle juba viis isiklikku paari kappi kogunenud – kindad. Teenistusse tulles külmetasin käed niivõrd ära, et need on praegu väga külmakartlikud ja hakkavad kiirelt kipitama. Proovin järjepidevalt erinevaid kindaid, kuid päris soe pole ühegagi. Viimased olid juba päris head, kuid mul õnnestus need postil olles lõkkega ära põletada. Ja seda niimoodi, et ei saanud tol hetkel ise arugi, nii meeleheitlikult üritasime kaaslasega tol päeval lõket põlema saada.

 

Sel hommikul kell viis oli väljas kakskümmend külmakraadi, kui meid kahekesi teise sõduriga metsaveere äärde maha pandi. Tegevväelastel toimus laskelaager ning meie ülesanne oli takistada kõrvalistel isikutel alasse siseneda kui ka sõidukeid ja inimesi kontrollida ja informeerida. Juba enne kohale jõudmist arutasime omavahel väga optimistlikult, et kindlalt teeme lõkke üles. Saabudes oli juba päris kõle hakanud, nii et jooksime enne natuke täisvarustuses mööda metsaäärt edasi-tagasi, et sooja saada. Seejärel pidi tegutsema hakkama. Jagasime nii, et kaaslane jäi juba paigale väikestest okstest tuld üles tegema ja ma läksin puid juurde otsima. Kuivi puid oli sel hetkel aga peaaegu võimatu leida. Tagasi paiknemiskohta jõudes polnud ka seal asjad edenenud. Vahetasime siis pooli, jäin ise üritama tuld üles teha ja teine reamees läks edasi puude otsingutele. Selline tegevusmuster jätkus veel kaua. Lõpuks olime neli tundi möödunud ja mida ei olnud, oli lõke. Lõpuks hakkas masendus võimust võtma ja söandasin ühelt laskmisalasse sõitvalt tegevväelaselt nõu küsida. Saime aga isegi rohkem – üks leitnant tõi meile kuivi puid ja lambiõli. Tuleviku väljavaated olid koheselt palju helgemad. Järgmine päev teadsime juba, mis meid ees ootab ja varustasime end kirve ja kuivade küttepuudega. Läks kümme minutit ja korralik lõke oli üleval – parem kui 4 tundi right?

 

Tagasi mõeldes naerame kogu selle olukorra üle. Natuke rohkem kogemust oleks meil mõlemal kindlasti elu palju lihtsamaks muutnud, kuid kuidas need kogemused ikka saadakse, kui läbi selliste juhtumite.

 

Selle nelja tunni ajal olid meil mõlemal äärmuslikud meeleolu kõikumised – õnneks kordamööda. Kui ühel tuli „kass“ peale, siis teine üritas tuju üleval hoida. Asjad olid tasakaalus. Vahepeal oli küll tunne, et see on lootusetu juhtum ja mõttekam on kuhugi lähedusse hange kerra tõmmata ja igavesse unne jääda. Loomulikult oli see pigem naljaga mõeldud ja asi polnud tegelikkuses nii hull, kui mu kirjelduse järgi võiks arvata. See on lihtsalt nii eredalt meelde jäänud. Saime alles hiljem teada, et too päev oli -20 kraadi. See oli väga üllatav, kuna eeldasin, et mul on sellist külma palju raskem taluda.

 

Jägmises postituses teen väikese ülevaate ka äsja toimunud õppusest. Märtsi lõpus on tulemas ka pikem laskelaager. Juba saabuvad järk-järgult siia ka liitlased ja linnak muutub aina rahvarohkemaks. Praegu on kõik juba väga ootusärevuses ning kindlasti teen siia ka põhjalikuma ülevaate edasistest muudatustest. Aeg on nii kiiresti möödnud ja õppus “Kevadtorm” juba vaikselt terendab. See on kindlasti esimene suurem koostöö test, mis tõotab tulla väga huvitav ja pakub rohkelt väljakutseid. Olen õnnelik, et mul on ka võimalus sellest osa saada.

 


 

3. sissekanne, 13.02.2017 – Väljaõpe

 

Veebruarikuu kõige olulisemaks punktiks võiks minu eriala silmas pidades lugeda sidele orienteeritud õppust. See tähendas, et reaalset lahingtegevust ei toimunud ja üksusi maastikul väljas polnud. Eesmärgiks oli aga mängida olukord nii läbi nagu oleks ning luua toimiv sidevõrgustik ja kontrollida selle toimimist.

 

Minu ametikoht oli õppusel sidemees (naine). Õppuse raames harjutasimegi seda ametit hõlmavaid tegevusi läbi ning sain oma esimesed kogemused. Lisaks polnud ma kunagi varem soomukis sõitnud. Selles töös on väga tähtis kiirelt reageerida ning sidevahendite tundmine, et rikke korral oleks võimekus see koheselt eemaldada. Nüüd on ka selgemaks saanud, kes on teenistuse lõpuni mu lähimad üksusekaaslased ning saime õppuse käigus juba koos töötamist harjutada.

 

Soomukis minust teisel pool lauda istub brigaadiülem ning pean olema kogu aeg valmis vajadusel midagi kirja panema kui ka mistahes käsklusi või muid teadaandeid edastama. Kuigi tunnen, et õppida on veel palju, sujus esimene kord mu seisukohast hästi. Imetlesin seda, kui professionaalsed on inimesed mu meeskonnas, sealhulgas ka brigaadiülem. Ta oli külma närviga, suutes sealjuures olla positiivselt meelestatud ja kogu meeskonnal tuju üleval hoida. Lisaks tuli ta kõigi toimingute juures ka alati ise appi ja tundis terve aeg huvi kogu üksuse töö vastu. Leian, et selline peakski üks juht olema.

 

Tulebki meelde üks vahejuhtum, kus lihtsa asja puhul nagu telgi püstitamine, oli vaja selle katusele üht detaili kinnitada. See oli aga isegi poiste jaoks liiga kõrgel. Seepeale ei lasknud brigaadiülem kaua oodata. Kuna olin ilmselgelt kõige kergema kaaluga, palus brigaadiülem otsustavalt ühe jaoliikme appi ning enne kui arugi sain, olin kõrgel teiste pea kohal ning üritasin kõikudes ja värisedes asja paika panna. Sel hetkel oli kogu situatsioon väga humoorikas ning naersime kõik oma leidlikkuse üle.

 

Kokkuvõttes oli see minu jaoks jällegi väga huvitav kogemus ning oman nüüd palju paremat ettekujutust. Samuti tean, kuhu püüelda ja areneda. Kindlasti õpib kõige paremini läbi praktika ning kuuldavasti tuleb sarnaseid tegevusi veel. Viimasel nädalal tegime kaasa ka jalaväe kursuse väljaõppes. See hõlmas jalaväe liikumisviise, relvaõpet ning ka varitusevastast õpet. Kuigi ma pole jalaväe jaos, siis basic oskused peaksid kõigil olema.

 

image2Kui väljaõpet parajasti pole, on minu kõige paremaks meelelahtuseks spordi tegemine. Minuni jõudis informatsioon, et lähiajal peaks meil hakkama tulema ka rohkem kehalise tunde, mille hulgas on erinevad meeskonnamängud kui ka rännakud. Linnakus on olemas ka võimla ja jõusaal. Kuna enne väkke tulekut käisin igapäevaselt jõusaalis, üritan ka siin olles seda igal vabal hetkel teha. See on koht, kus saan igapäevasest rutiinist välja ning naudin seda väga. Sean endale järjepidevalt väikseid eesmärke, mida ületada. Kui aga aega on vähem, käin tavaliselt niisama sörkimas. Pärast seda on alati positiivset energiat ja jõudu rohkem. Lisaks leian, et sõdur peaks end järjepidevalt vormis hoidma. Oleme nüüd viimased paar korda ka rühma poistega punti kokku võtnud ja käinud saalis ka jalgpalli mängimas. Plaanis on ka võrkpalliga alustada.

 

Praeguseks jälle lõpetan, kuid loodetavasti oli huvitav lugemine ning naasen juba varsti uute sündmustega. Kuulmiseni!

 


 

2. sissekanne, 19.01.2017 – Ajateenistuse pikim puhkus ja spetsialiseerumine sidele

 

Ajateenistuse pikim puhkus (10 päeva) on nüüdseks läbi ning aeg uuesti rutiini sulanduda. Kohati oli isegi veider nii pikalt linnakust eemal olla ning ma ei suutnud kodus olles kiusatusele vastu panna ja tegin ikka hommikuvõimlemist. Keha on harjunud niivõrd aktiivne olema, et annab koheselt tunda, kui midagi ei tee. Vastasel juhul oli terve päev uimane olla. Teine asi oli magamisega. Ükskõik kui hilja ma ka voodisse ei saanud, igal hommikul läksid silmad hiljemalt kell kaheksa plaksti lahti ning ei suutnud enam pikali olla. Seejärel oli kohe harjumuspärane vajadus midagi tegema hakata ja sellest tulenevalt tundus täiesti utoopiline, kuidas mu pere suutis hommikuti, eriti puhkepäevadel, rahulikult kolm tundi kohvi juua ja niisama lebotada.

 

image1

Aga nüüd olen back in track ning teenistus läheb edasi. Kuna spetsialiseerun sidele, hakkabki nüüd vastav väljaõpe. Palju õppetunde on veel teoreetilised, kuid sinna hulka on kombineeritud ka palju praktilisi harjutusi. Enne puhkusele minekut õppisime erinevate kaitseväes kasutatavate raadiojaamade kasutamist ja natuke ka programmeerimist. Tuleb tunnistada, et algselt oli mul eelarvamus – sideõpe näis jube kuiv ja igav eriala, kuid siiani on kõik vastupidi hoopis väga põnev olnud ja tunnen, et see just mulle kõige paremini sobibki. Muidugi on seejuures mitmeid lisatoiminguid. Üks neist on sidevahendite hooldus, mida keegi tavaliselt eriti teha ei viitsi. Iseenesest pole see raske, pigem lihtsalt tüütu – näiteks tuleb mitusada meetrit kaablit lapiga ära puhastada, mis võtab aega.

 

Nüüdsest on mul ka uus rühm, mis töötab uue juhtkonna alluvuses. Eks harjumine võtab aega, kuna SBK rühma inimesed olid mulle juba nii lähedasteks saanud ning olime just harjunud ühtses koosseisus tegutsema. Olgugi, et oleme nüüd kõik erinevates väeosades laiali, suhtleme siiski edasi ja jagame muljed uuest elukorraldusest.

 

Samal ajal on esmamulje uuest rühmast samuti positiivne. Kolisin küll uude kasarmusse aga põhimõtteline elukorraldus üldjoontes ei muutunud. Ainuke asi, et seekord pole meil poiste toas sellist privaatset nurgakest. Lisaks on kõikide tüdrukute peale üks duširuum. See tähendab, et üks saab korraga pessu minna, mistõttu on järjekord kiire tekkima, kuid õnneks leidsime kiirelt lahenduse. Piisas vaid poistega veidi läbi rääkida ning jõudsime kokkuleppele, et igal õhtul saame enne neid tüdrukutega suures duširuumis ära pesta ning lisaks saunas käia. Panime kindlad kellaajad paika ja asi toimib.

 

Lubasin eelmises postituses natuke ka riietusest rääkida. Teenistusse saabudes jagati mulle kätte täpselt samasugune varustus nagu kõikidele poistele, mingeid erisusi selles polnud. Naistele pole hetkel veel eraldi kohandatud riietust. Särkidel on kõige väiksem suurus M, mis minul siiski natuke seljas lotendab. Samuti on vorm pisut lai. Pükste puhul töötab vöö väga hästi ehk rihm peale ja seisavad. Nii nagu ülejäänud vormigi puhul, polnud ka pesu puhul teisiti – sain endale kasutamiseks kuus paari meeste aluspesu. Ajas ikka tüdrukutega naerma küll. Õnneks olin seda ettenägevalt kahtlustanud ja oma isiklikud alusriided kaasa võtnud. Komplekti ülemise osa mõttes on spordirinnahoidjad siin asendamatu valik. Olen oma kollektsiooni siin järjepidevalt täiendanud. Samas võiks tulevikus naistele olla siiski mingi kaitseväe poolt pakutav alternatiiv.

 

Lahingvarustuses on mul probleeme vaid killuvestiga. Sain alguses eriti suure, kuna väiksemat polnud võtta ja see muutis paljud harjutused mitu korda raskemaks. Eriti tuli see välja laskeharjutuste ajal. Vest oli rinnaku juurest nii lai, et käsi ette kokku panna oli praktiliselt võimatu ja see muutis näiteks püstiasendist laskmise mitu korda keerulisemaks. See on kindlasti üks element, mis tuleks naistele tulevikus väiksem muretseda. Rakmeid ning seljakotti on võimalik rihmadega endale sobivaks kohandada, kuid vesti mitte. On tegelikult mõistetav, et hetkel pole veel naistele eraldi varustust, kuna nõudlus on olnud liialt väike, seega pole efektiivne seda lattu kokku tellida. Aga arvestades, et hetkeline poliitiline suund on naiste osakaalu suurenemine kaitseväes, võiks natuke hakata eelmainitule keskenduma.

 

ILU

Esimese asjana pean ära mainima, kuivõrd klaariks ja pehmeks on mu näonahk siinveedetud ajaga läinud. See tuleneb ilmselt tervislikust regulaarsest toitumisest kui ka palju värskes õhus viibimisest. Siin ma end ei meigi, kuigi seda ei teinud ma liigselt ka tavaelus. Peamiseks uueks parimaks sõbraks on saanud BB näokreem. Seda pole vaja palju panna, kuid ühtlustab naha tooni ning hoiab naha niisutatuna. Huulte jaoks saatis ema mulle kosmeetilise vaseliini, mis läheb hommikul kohe peale. Töötab väga efektiivselt külma tuule vastu ning olen seda teinekord ka põsesarnade kaitseks peale pannud.

 

Oma tavalisi ilurutiine ma väga muutma pole pidanud. Tavaelus värvisin tihtipeale ka ripsmeid ja kulme, kuid siin võtaks see liialt aega ning oleks ka lihtsalt ebamugav. Käin praegu neid kosmeetiku juures värvimas, see näeb naturaalne välja ja samas on nägu ikkagi ilusti “raamitud”.

 

Selleks korraks pean jälle lõpetama. Järgmiseks postituseks on väljaõpe juba hoo sisse saanud ning võimaldab anda parema ülevaate. Seniks, head lugemist!

 


 

1. sissekanne, 16.12.2016 – Ajateenistuse esimesed kolm kuud ehk sõduri baaskursus (SBK)

 

Esmalt tutvustaksin ennast natukene. Olen 23- aastane neiu, kes lõpetas möödunud kevadel Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse eriala. Ajateenistusse mineku idee tuli päevakorda viimasel semestril, kui hakkasin rohkem huvi tundma julgeolekupoliitika vastu ning mis seisus täpsemalt Eesti riigikaitse olukord hetkelises situatsioonis on. Esmajoones surusin ajateenistuse mõtte endas maha, kuna see tundus harjumatult naistekaugena, samuti ei teadnus ma tol hetkel ühtki teist naist, kes oleks selle teekonna ette võtnud. Siiski uurisin samm-sammult antud temaatikat edasi ning avastasin, kui aktuaalseks oli juba sel hetkel muutunud naiste rolli suurenemine riiklikus julgeolekus.

 

15537047_10211149823405915_777725647_oMinus hakkas arenema soov anda ka oma panus riigikaitsesse, kuid ei kujutanud ette, mis nurga alt võiksin valdkonda siseneda. Otsustasin, et kaitseväkke minek võiks olla esimene samm, mis võimaldaks teemaga rohkem koduseks saada ning samal ajal ka end proovile panna. Muidugi valdas ka teatav hirm. Esmalt kartus, kas olen füüsiliselt piisavalt tugev. Sporti olen küll elu jooksul palju teinud, kuid teadmatus, mis täpselt toimuma hakkab, muutis ärevaks. Teatavaid kahtlusi tekitas ka ettekujutus, kuidas ma poiste seltskonnas hakkama saan. Teatavasti on kaitsvägi olnud ju siiani väga meestekeskne institutsioon. Kõigi kõhkluste taustal tundsin siiski, et see paneb mul sisimas kripeldama ja silmad särama. See oli märk, et pean asja ära tegema.

 

Ajateenistus

 

Arstliku komisjoni läbisin takistusteta ning teekond võis alata. Asusin teenima Tapale 8-kuuks. Esimesed 3 kuud on nüüdseks läbi, mis hõlmas endas sõduri baaskursust. Järgnevalt teeksingi lühikese üldise kokkuvõtte ning põhilisemad aspektid nagu majutustingimused, väljaõpe ja ka lõpurännak.

 

Koos minuga alustas teenistust 11 naist. Enamus on minust nooremad ja lõpetanud äsja keskkooli. Tuleku põhjused natuke varieeruvad, kuid on üldjoontes sarnased. Ehk siis, kas enda proovilepaneku eesmärk või plaan jätkata Kõrgemas Sõjakoolis. Kõiki meid jagati laiali erinevatesse rühmadesse nii, et ühte rühma sai kokku 2-3 naist. Selline hajutamine on ilmselgelt sihilikult ning minu arvates väga õigustatud. Antud korraldus väldib olukorda, et naistel tekib oma isoleeritud grupp, mis raskendab info levimist kui ka rühma ühtse meeskonna vaimu. Viimase olemasolu on aga kaitseväes väga olulisel kohal.

 

Samamoodi on ka majutamine. Elame kahekesi ühe tüdrukuga poistega ühes ruumis. Kasarmutoas on kapid nihutatud viisil, et tekib oma privaatne nurgake, kus saame rahulikult riideid vahetada ja muid oma toiminguid teha. Jällegi minu arvates väga mõistlik lahendus, mis võimaldab ka poisse paremini tundma õppida ja seltskonda sulanduda. Dusiruum ja WC on naistele ikka eraldi. Hommikune hügieen nagu hammaste pesemine toimub aga poistega ühes ruumis. Lisaks on vähemalt korra nädalas meie käsutuses korralik suur saun, mis on saanud ka peaaegu ainukeseks kohaks, kus kõik 11 tüdrukut korraga kokku saavad.

15609020_10211149826005980_777222074_o

 

Väljaõppe kohapealt võib öelda, et enamjaolt saavad naised suurepäraselt hakkama, isegi kohati paremini kui mitmed poisid. Suur roll, kui rahulikult ja probleemideta SBK käik möödub, on kaitseväes distsipliinil ja reeglitest kinni pidamisel. Tunnen, et mul endal sellega raskusi pole, kuna ka juba tsiviilelus väärtustasin, kui kord oli paigas, millele võid kindel olla.

 

Esimestel nädalatel koosnes väljaõpe rohkem teoreetilistest õppetundidest, mis hõlmas ajalugu, seadusandlust kui ka juba sõduri baasoskuste aluseid. Edasi läksid kõik harjutused järjest praktilisemaks. Mäletan veel hetke kui esimest korda relva püstiasendis hoida püüdsin. Juba 10 sekundit sihikul hoidmine nõudis tõelist pingutust ning mõte, et peaksin selles asendis veel jooksma, tundus tol hetkel võimatu. Pärast tundi teistega arutledes selgus, et kõigil oli raske. Teadmine, et ma pole ainuke, rahustas mind. Mida aeg edasi, läks järjest lihtsamaks. Ma ise tundsin, kuidas käed muutusid tugevamaks. Sellele muidugi aitasid kaasa kätekõverdused vähemalt kolm korda päevas enne igat söögikorda. Leppisime sellise „traditsiooni“ rühmaga ise kollektiivselt kokku. Üks hetk avastasin, et vähemalt 50 tükki järjest teha, pole mu jaoks enam mingi pingutus. Olengi siin avastanud, et iga uus asi, mida ma varem pole kogenud, esmajoones hetkeks šokeerib ja tundub, et sellega võib tulevikus raskusi tulla. Aju aga sel hetkel salvestab need teadmised kuhugi alateadvuse soppi ja lihasmällu. Järgmine kord harjutust korrates on kordades lihtsama, et üllatan iseennastki. Ja see kehtib kõigi väljakutsete kohta, mis siin ette on tulnud.

 

15556197_10211149823485917_863634330_o

Sõduri baaskursususe lõppunktiks on loomulikult lõpurännak. Meie teekond oli kokkuvõttes umbes 42 km, mis tuli läbida täisvarustuses. Seal tuli läbida ka kontrollpunktid, kus igaühes pidi lahendama erinevaid ülesandeid. Need olid üldjoontes lihtsad, kuid nõudsid jao töötamist ühtse meeskonnana. Kõige suurem väljakutse oligi lihtsalt kõndimine. Esimesed kilomeetrid olid minu jaoks lihtsad, arvestades, et igas punktis saime koti seljast võtta ja puhata. Siis aga hakkas vana hüppeliigese vigastus tunda andma ning jalad kiskusid krampi. Katkestada ma ei tahtnud, mistõttu otsustasin viimased kolm punkti läbida ainult rakmete ja relvaga. Kui öösel oma jaoga kasarmusse tagasi jõudsime, siis jalad ikka tulitasid, kuid rõõm, et tegime asja ära, muutis olukorra kordades paremaks. Siinkohal avaldan kindlasti kiidusõnad oma jaoliikmetele. Suutsime rännakul üksteist motiveerida ning üksi poleks ma seda kindlasti ära teinud.

 

Selline on hetkeline lühike kokkuvõtte, mis viimased 3 kuud toimunud on. Kuna SBK ajal oli aeg suhteliselt limiteeritud, ei hakanud ma hetkel konkreetsemaid detaile välja tooma. Tegelikkuses hõlmas see aeg veel niivõrd palju, kuid kogu selle kirjeldamine võiks kokku anda raamatu. Kindlasti olen edasistes postitustes põhjalikum. Järgmises osas räägin natuke kaitseväe riietusest kui ka erialaväljaõppest. Mind suunati edasi teenima Staabi- ja Sidekompaniisse. Väljaõpe algab järgmisel nädal ning ootan huviga, mis toimuma hakkab.