Laura blogi

img_1148 

 

 

Laura on 23-aastane Pärnust pärit neiu, kes teenib Tapal staabi- ja sidekompaniis. Ta lõpetas möödunud suve hakul Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse eriala. Tulevikus plaanib Laura astuda kindlasti ka magistrisse, kuid konkreetne valik on veel lahtine. Vabal ajal meeldib veeta aega oma sõprade ja lähedastega. Ülejäänud aja naudib meelepärase kirjanduse lugemist ja spordi tegemist nagu jõusaal ja jooksmine.

 


 

3. sissekanne, 13.02.2017 – Väljaõpe

 

Veebruarikuu kõige olulisemaks punktiks võiks minu eriala silmas pidades lugeda sidele orienteeritud õppust. See tähendas, et reaalset lahingtegevust ei toimunud ja üksusi maastikul väljas polnud. Eesmärgiks oli aga mängida olukord nii läbi nagu oleks ning luua toimiv sidevõrgustik ja kontrollida selle toimimist.

 

Minu ametikoht oli õppusel sidemees (naine). Õppuse raames harjutasimegi seda ametit hõlmavaid tegevusi läbi ning sain oma esimesed kogemused. Lisaks polnud ma kunagi varem soomukis sõitnud. Selles töös on väga tähtis kiirelt reageerida ning sidevahendite tundmine, et rikke korral oleks võimekus see koheselt eemaldada. Nüüd on ka selgemaks saanud, kes on teenistuse lõpuni mu lähimad üksusekaaslased ning saime õppuse käigus juba koos töötamist harjutada.

 

Soomukis minust teisel pool lauda istub brigaadiülem ning pean olema kogu aeg valmis vajadusel midagi kirja panema kui ka mistahes käsklusi või muid teadaandeid edastama. Kuigi tunnen, et õppida on veel palju, sujus esimene kord mu seisukohast hästi. Imetlesin seda, kui professionaalsed on inimesed mu meeskonnas, sealhulgas ka brigaadiülem. Ta oli külma närviga, suutes sealjuures olla positiivselt meelestatud ja kogu meeskonnal tuju üleval hoida. Lisaks tuli ta kõigi toimingute juures ka alati ise appi ja tundis terve aeg huvi kogu üksuse töö vastu. Leian, et selline peakski üks juht olema.

 

Tulebki meelde üks vahejuhtum, kus lihtsa asja puhul nagu telgi püstitamine, oli vaja selle katusele üht detaili kinnitada. See oli aga isegi poiste jaoks liiga kõrgel. Seepeale ei lasknud brigaadiülem kaua oodata. Kuna olin ilmselgelt kõige kergema kaaluga, palus brigaadiülem otsustavalt ühe jaoliikme appi ning enne kui arugi sain, olin kõrgel teiste pea kohal ning üritasin kõikudes ja värisedes asja paika panna. Sel hetkel oli kogu situatsioon väga humoorikas ning naersime kõik oma leidlikkuse üle.

 

Kokkuvõttes oli see minu jaoks jällegi väga huvitav kogemus ning oman nüüd palju paremat ettekujutust. Samuti tean, kuhu püüelda ja areneda. Kindlasti õpib kõige paremini läbi praktika ning kuuldavasti tuleb sarnaseid tegevusi veel. Viimasel nädalal tegime kaasa ka jalaväe kursuse väljaõppes. See hõlmas jalaväe liikumisviise, relvaõpet ning ka varitusevastast õpet. Kuigi ma pole jalaväe jaos, siis basic oskused peaksid kõigil olema.

 

image2Kui väljaõpet parajasti pole, on minu kõige paremaks meelelahtuseks spordi tegemine. Minuni jõudis informatsioon, et lähiajal peaks meil hakkama tulema ka rohkem kehalise tunde, mille hulgas on erinevad meeskonnamängud kui ka rännakud. Linnakus on olemas ka võimla ja jõusaal. Kuna enne väkke tulekut käisin igapäevaselt jõusaalis, üritan ka siin olles seda igal vabal hetkel teha. See on koht, kus saan igapäevasest rutiinist välja ning naudin seda väga. Sean endale järjepidevalt väikseid eesmärke, mida ületada. Kui aga aega on vähem, käin tavaliselt niisama sörkimas. Pärast seda on alati positiivset energiat ja jõudu rohkem. Lisaks leian, et sõdur peaks end järjepidevalt vormis hoidma. Oleme nüüd viimased paar korda ka rühma poistega punti kokku võtnud ja käinud saalis ka jalgpalli mängimas. Plaanis on ka võrkpalliga alustada.

 

Praeguseks jälle lõpetan, kuid loodetavasti oli huvitav lugemine ning naasen juba varsti uute sündmustega. Kuulmiseni!

 


 

2. sissekanne, 19.01.2017 – Ajateenistuse pikim puhkus ja spetsialiseerumine sidele

 

Ajateenistuse pikim puhkus (10 päeva) on nüüdseks läbi ning aeg uuesti rutiini sulanduda. Kohati oli isegi veider nii pikalt linnakust eemal olla ning ma ei suutnud kodus olles kiusatusele vastu panna ja tegin ikka hommikuvõimlemist. Keha on harjunud niivõrd aktiivne olema, et annab koheselt tunda, kui midagi ei tee. Vastasel juhul oli terve päev uimane olla. Teine asi oli magamisega. Ükskõik kui hilja ma ka voodisse ei saanud, igal hommikul läksid silmad hiljemalt kell kaheksa plaksti lahti ning ei suutnud enam pikali olla. Seejärel oli kohe harjumuspärane vajadus midagi tegema hakata ja sellest tulenevalt tundus täiesti utoopiline, kuidas mu pere suutis hommikuti, eriti puhkepäevadel, rahulikult kolm tundi kohvi juua ja niisama lebotada.

 

image1

Aga nüüd olen back in track ning teenistus läheb edasi. Kuna spetsialiseerun sidele, hakkabki nüüd vastav väljaõpe. Palju õppetunde on veel teoreetilised, kuid sinna hulka on kombineeritud ka palju praktilisi harjutusi. Enne puhkusele minekut õppisime erinevate kaitseväes kasutatavate raadiojaamade kasutamist ja natuke ka programmeerimist. Tuleb tunnistada, et algselt oli mul eelarvamus – sideõpe näis jube kuiv ja igav eriala, kuid siiani on kõik vastupidi hoopis väga põnev olnud ja tunnen, et see just mulle kõige paremini sobibki. Muidugi on seejuures mitmeid lisatoiminguid. Üks neist on sidevahendite hooldus, mida keegi tavaliselt eriti teha ei viitsi. Iseenesest pole see raske, pigem lihtsalt tüütu – näiteks tuleb mitusada meetrit kaablit lapiga ära puhastada, mis võtab aega.

 

Nüüdsest on mul ka uus rühm, mis töötab uue juhtkonna alluvuses. Eks harjumine võtab aega, kuna SBK rühma inimesed olid mulle juba nii lähedasteks saanud ning olime just harjunud ühtses koosseisus tegutsema. Olgugi, et oleme nüüd kõik erinevates väeosades laiali, suhtleme siiski edasi ja jagame muljed uuest elukorraldusest.

 

Samal ajal on esmamulje uuest rühmast samuti positiivne. Kolisin küll uude kasarmusse aga põhimõtteline elukorraldus üldjoontes ei muutunud. Ainuke asi, et seekord pole meil poiste toas sellist privaatset nurgakest. Lisaks on kõikide tüdrukute peale üks duširuum. See tähendab, et üks saab korraga pessu minna, mistõttu on järjekord kiire tekkima, kuid õnneks leidsime kiirelt lahenduse. Piisas vaid poistega veidi läbi rääkida ning jõudsime kokkuleppele, et igal õhtul saame enne neid tüdrukutega suures duširuumis ära pesta ning lisaks saunas käia. Panime kindlad kellaajad paika ja asi toimib.

 

Lubasin eelmises postituses natuke ka riietusest rääkida. Teenistusse saabudes jagati mulle kätte täpselt samasugune varustus nagu kõikidele poistele, mingeid erisusi selles polnud. Naistele pole hetkel veel eraldi kohandatud riietust. Särkidel on kõige väiksem suurus M, mis minul siiski natuke seljas lotendab. Samuti on vorm pisut lai. Pükste puhul töötab vöö väga hästi ehk rihm peale ja seisavad. Nii nagu ülejäänud vormigi puhul, polnud ka pesu puhul teisiti – sain endale kasutamiseks kuus paari meeste aluspesu. Ajas ikka tüdrukutega naerma küll. Õnneks olin seda ettenägevalt kahtlustanud ja oma isiklikud alusriided kaasa võtnud. Komplekti ülemise osa mõttes on spordirinnahoidjad siin asendamatu valik. Olen oma kollektsiooni siin järjepidevalt täiendanud. Samas võiks tulevikus naistele olla siiski mingi kaitseväe poolt pakutav alternatiiv.

 

Lahingvarustuses on mul probleeme vaid killuvestiga. Sain alguses eriti suure, kuna väiksemat polnud võtta ja see muutis paljud harjutused mitu korda raskemaks. Eriti tuli see välja laskeharjutuste ajal. Vest oli rinnaku juurest nii lai, et käsi ette kokku panna oli praktiliselt võimatu ja see muutis näiteks püstiasendist laskmise mitu korda keerulisemaks. See on kindlasti üks element, mis tuleks naistele tulevikus väiksem muretseda. Rakmeid ning seljakotti on võimalik rihmadega endale sobivaks kohandada, kuid vesti mitte. On tegelikult mõistetav, et hetkel pole veel naistele eraldi varustust, kuna nõudlus on olnud liialt väike, seega pole efektiivne seda lattu kokku tellida. Aga arvestades, et hetkeline poliitiline suund on naiste osakaalu suurenemine kaitseväes, võiks natuke hakata eelmainitule keskenduma.

 

ILU

Esimese asjana pean ära mainima, kuivõrd klaariks ja pehmeks on mu näonahk siinveedetud ajaga läinud. See tuleneb ilmselt tervislikust regulaarsest toitumisest kui ka palju värskes õhus viibimisest. Siin ma end ei meigi, kuigi seda ei teinud ma liigselt ka tavaelus. Peamiseks uueks parimaks sõbraks on saanud BB näokreem. Seda pole vaja palju panna, kuid ühtlustab naha tooni ning hoiab naha niisutatuna. Huulte jaoks saatis ema mulle kosmeetilise vaseliini, mis läheb hommikul kohe peale. Töötab väga efektiivselt külma tuule vastu ning olen seda teinekord ka põsesarnade kaitseks peale pannud.

 

Oma tavalisi ilurutiine ma väga muutma pole pidanud. Tavaelus värvisin tihtipeale ka ripsmeid ja kulme, kuid siin võtaks see liialt aega ning oleks ka lihtsalt ebamugav. Käin praegu neid kosmeetiku juures värvimas, see näeb naturaalne välja ja samas on nägu ikkagi ilusti “raamitud”.

 

Selleks korraks pean jälle lõpetama. Järgmiseks postituseks on väljaõpe juba hoo sisse saanud ning võimaldab anda parema ülevaate. Seniks, head lugemist!

 


 

1. sissekanne, 16.12.2016 – Ajateenistuse esimesed kolm kuud ehk sõduri baaskursus (SBK)

 

Esmalt tutvustaksin ennast natukene. Olen 23- aastane neiu, kes lõpetas möödunud kevadel Tallinna Tehnikaülikooli avaliku halduse eriala. Ajateenistusse mineku idee tuli päevakorda viimasel semestril, kui hakkasin rohkem huvi tundma julgeolekupoliitika vastu ning mis seisus täpsemalt Eesti riigikaitse olukord hetkelises situatsioonis on. Esmajoones surusin ajateenistuse mõtte endas maha, kuna see tundus harjumatult naistekaugena, samuti ei teadnus ma tol hetkel ühtki teist naist, kes oleks selle teekonna ette võtnud. Siiski uurisin samm-sammult antud temaatikat edasi ning avastasin, kui aktuaalseks oli juba sel hetkel muutunud naiste rolli suurenemine riiklikus julgeolekus.

 

15537047_10211149823405915_777725647_oMinus hakkas arenema soov anda ka oma panus riigikaitsesse, kuid ei kujutanud ette, mis nurga alt võiksin valdkonda siseneda. Otsustasin, et kaitseväkke minek võiks olla esimene samm, mis võimaldaks teemaga rohkem koduseks saada ning samal ajal ka end proovile panna. Muidugi valdas ka teatav hirm. Esmalt kartus, kas olen füüsiliselt piisavalt tugev. Sporti olen küll elu jooksul palju teinud, kuid teadmatus, mis täpselt toimuma hakkab, muutis ärevaks. Teatavaid kahtlusi tekitas ka ettekujutus, kuidas ma poiste seltskonnas hakkama saan. Teatavasti on kaitsvägi olnud ju siiani väga meestekeskne institutsioon. Kõigi kõhkluste taustal tundsin siiski, et see paneb mul sisimas kripeldama ja silmad särama. See oli märk, et pean asja ära tegema.

 

Ajateenistus

 

Arstliku komisjoni läbisin takistusteta ning teekond võis alata. Asusin teenima Tapale 8-kuuks. Esimesed 3 kuud on nüüdseks läbi, mis hõlmas endas sõduri baaskursust. Järgnevalt teeksingi lühikese üldise kokkuvõtte ning põhilisemad aspektid nagu majutustingimused, väljaõpe ja ka lõpurännak.

 

Koos minuga alustas teenistust 11 naist. Enamus on minust nooremad ja lõpetanud äsja keskkooli. Tuleku põhjused natuke varieeruvad, kuid on üldjoontes sarnased. Ehk siis, kas enda proovilepaneku eesmärk või plaan jätkata Kõrgemas Sõjakoolis. Kõiki meid jagati laiali erinevatesse rühmadesse nii, et ühte rühma sai kokku 2-3 naist. Selline hajutamine on ilmselgelt sihilikult ning minu arvates väga õigustatud. Antud korraldus väldib olukorda, et naistel tekib oma isoleeritud grupp, mis raskendab info levimist kui ka rühma ühtse meeskonna vaimu. Viimase olemasolu on aga kaitseväes väga olulisel kohal.

 

Samamoodi on ka majutamine. Elame kahekesi ühe tüdrukuga poistega ühes ruumis. Kasarmutoas on kapid nihutatud viisil, et tekib oma privaatne nurgake, kus saame rahulikult riideid vahetada ja muid oma toiminguid teha. Jällegi minu arvates väga mõistlik lahendus, mis võimaldab ka poisse paremini tundma õppida ja seltskonda sulanduda. Dusiruum ja WC on naistele ikka eraldi. Hommikune hügieen nagu hammaste pesemine toimub aga poistega ühes ruumis. Lisaks on vähemalt korra nädalas meie käsutuses korralik suur saun, mis on saanud ka peaaegu ainukeseks kohaks, kus kõik 11 tüdrukut korraga kokku saavad.

15609020_10211149826005980_777222074_o

 

Väljaõppe kohapealt võib öelda, et enamjaolt saavad naised suurepäraselt hakkama, isegi kohati paremini kui mitmed poisid. Suur roll, kui rahulikult ja probleemideta SBK käik möödub, on kaitseväes distsipliinil ja reeglitest kinni pidamisel. Tunnen, et mul endal sellega raskusi pole, kuna ka juba tsiviilelus väärtustasin, kui kord oli paigas, millele võid kindel olla.

 

Esimestel nädalatel koosnes väljaõpe rohkem teoreetilistest õppetundidest, mis hõlmas ajalugu, seadusandlust kui ka juba sõduri baasoskuste aluseid. Edasi läksid kõik harjutused järjest praktilisemaks. Mäletan veel hetke kui esimest korda relva püstiasendis hoida püüdsin. Juba 10 sekundit sihikul hoidmine nõudis tõelist pingutust ning mõte, et peaksin selles asendis veel jooksma, tundus tol hetkel võimatu. Pärast tundi teistega arutledes selgus, et kõigil oli raske. Teadmine, et ma pole ainuke, rahustas mind. Mida aeg edasi, läks järjest lihtsamaks. Ma ise tundsin, kuidas käed muutusid tugevamaks. Sellele muidugi aitasid kaasa kätekõverdused vähemalt kolm korda päevas enne igat söögikorda. Leppisime sellise „traditsiooni“ rühmaga ise kollektiivselt kokku. Üks hetk avastasin, et vähemalt 50 tükki järjest teha, pole mu jaoks enam mingi pingutus. Olengi siin avastanud, et iga uus asi, mida ma varem pole kogenud, esmajoones hetkeks šokeerib ja tundub, et sellega võib tulevikus raskusi tulla. Aju aga sel hetkel salvestab need teadmised kuhugi alateadvuse soppi ja lihasmällu. Järgmine kord harjutust korrates on kordades lihtsama, et üllatan iseennastki. Ja see kehtib kõigi väljakutsete kohta, mis siin ette on tulnud.

 

15556197_10211149823485917_863634330_o

Sõduri baaskursususe lõppunktiks on loomulikult lõpurännak. Meie teekond oli kokkuvõttes umbes 42 km, mis tuli läbida täisvarustuses. Seal tuli läbida ka kontrollpunktid, kus igaühes pidi lahendama erinevaid ülesandeid. Need olid üldjoontes lihtsad, kuid nõudsid jao töötamist ühtse meeskonnana. Kõige suurem väljakutse oligi lihtsalt kõndimine. Esimesed kilomeetrid olid minu jaoks lihtsad, arvestades, et igas punktis saime koti seljast võtta ja puhata. Siis aga hakkas vana hüppeliigese vigastus tunda andma ning jalad kiskusid krampi. Katkestada ma ei tahtnud, mistõttu otsustasin viimased kolm punkti läbida ainult rakmete ja relvaga. Kui öösel oma jaoga kasarmusse tagasi jõudsime, siis jalad ikka tulitasid, kuid rõõm, et tegime asja ära, muutis olukorra kordades paremaks. Siinkohal avaldan kindlasti kiidusõnad oma jaoliikmetele. Suutsime rännakul üksteist motiveerida ning üksi poleks ma seda kindlasti ära teinud.

 

Selline on hetkeline lühike kokkuvõtte, mis viimased 3 kuud toimunud on. Kuna SBK ajal oli aeg suhteliselt limiteeritud, ei hakanud ma hetkel konkreetsemaid detaile välja tooma. Tegelikkuses hõlmas see aeg veel niivõrd palju, kuid kogu selle kirjeldamine võiks kokku anda raamatu. Kindlasti olen edasistes postitustes põhjalikum. Järgmises osas räägin natuke kaitseväe riietusest kui ka erialaväljaõppest. Mind suunati edasi teenima Staabi- ja Sidekompaniisse. Väljaõpe algab järgmisel nädal ning ootan huviga, mis toimuma hakkab.