Karl-Sanderi blogi

img_1145

 

 

 

Karl-Sander on 19-aastane Eesti Vabariigi meessoost kodanik, kes teenib aega Tapal Pioneeripataljonis, läbides erialakursuse ka Jõhvis Viru jalaväepataljonis. Ta peab end samasuguseks teenistujaks nagu kõik teised mehed ja naised, kes aega teenivad. Enne ajateenistusse tulekut asus ta õppima Tallina Tehnikaülikooli keskkonnatehnika erialale. Terve elu on ta tegelenud kestvust nõudvate spordialadega, lemmikuteks ujumine ja orienteerumine. Enda kohta on ta öelnud, et ei pea end väga suureks tuupuriks, kuid kõik, mis vaja, on enamasti korralikult tehtud.

 

 

 

 

 


7. sissekanne – Kevadtorm 2017 ja ajateenistuse lõpp

 

Mai on olnud ajateenijatele alati märkimisväärselt oluline kuu kuna enne veel, kui saabub enamikule kauaoodatu lõpp, saadakse taas selga panna tsiviilriided ja suundutakse tagasi oma igapäevaellu, tuleb võtta viimast teenistusest. Mis oleks parem lõpp, kui tuua kõik kokku ja korraldada üks suurõppus. Enne kevatormi viimasele linnaloale minnes, anti käsk kõik ebavajalikud isiklikud asjad koju viia ning tsiviilriided kaasa võtta. Selleks ajaks oli jäänud veel pea neli nädalat reservini. Ootusärevus oli kõikjal, kes ootas Kevadtormil paugutamist, kes hirmsasti reservi minekut. Polnud päris täpselt teada, missugune on Kevadtorm meie jaoks. Erinevalt paljudest lootsin unetuid öid ja tapvat intensiivset tegevust, kuid mõistus ütles, et nii suurel õppusel vaevalt meeletult higistada saab. Ja nii läkski.

 

IMG_20170407_203826Kuigi Kevadtorm algas kaheksandal mail, ei tähendanud see, et meie sel ajal kohe metsas tööle hakkaks. Meie olime oma linnakus ning saime veel head paar päeva oodata enne kui põllule läksime. Enne õppusele minekut tegime põhjaliku varustuse kontrolli saamaks aimu, mis kellelgi on puudu või üle ning teha tasaarveldusi, et kõik üksused oleks ikka ülesannete kõrgusel. Ootamist aitas leevendada ka kaasvõitlejate poolt korraldatud pataljonisisene spordipäev, kus sai kõikide pataljonis olevate jagudega/rühmadega mõõtu võtta nii mitmevõistlusel kui ka jalgpallis. Kuigi meie jaol teatevõistlusel kokkuvõttes kõige paremini ei läinud, saime oma vea parandatud jalgpallis, kus alistamata jäi vaid üks võistkond ning seegi oli meie kompaniist. Poleks iial arvanud, et suurõppus tähendab osati ilusa ilma nautimist ning spordi tegemist, aga see oli äge. Viimati sai suure seltskonnaga koos sportida SBK ajal.

 

Ükskõik kui valmis me õppuseks ka polnud, õppuse metsa mineku ajal läks ikka kiireks. Mul ning paaril kaasvõitlejal oli au minna teistest mõned tunnid varem. Meie ülesandeks oli tegevust teiste pataljonide üksustega koordineerida. Kuigi oleks võinud ju veel natukene linnakus päevitada, pidi minema polügonile rändama. Kuigi alguses oli küsimus, miks ei saaks seda raadio teel teha, siis pilt sai kohe selgemaks, kui pealtnäha lihtne kokkusaamine venis paaritunniseks peituse mängimiseks. Õnneks saime vajaliku info kätte ning kõik lõppes edukalt. Lisaks sai mõtteid vahetatud inimestega, keda sai viimati nähtud teenistuse ajal kusagil Eesti teises otsas või enne ajateenistust. See koostegemise tunne andis kõvasti lisamotivatsiooni. Esimest korda saime tunda, mis minust ja pioneeride tegevusest sõltub.

 

Esimene päev põllul tundus paljulubav. Liikumist oli palju ja kuuma päikese all kippus energia kiiresti otsa saama. Kõik paistis minevat nii nagu olin lootnud. Tegelikult hakkasid asjad minema omasoodu. Pioneeride kui lahingtoetusüksuse tegevus oli äärmiselt rahulik. Tõkete rajamine läks täpselt nii nagu harjunud olime, kiirelt ja edukalt, kuid kiire edasiliikumise asemel tegelesime pikalt tõkete valvamisege, et need siis üle anda ja eemalduda. Kuna olime harjunud kiire paigaldamisega ning eemaldumisega, oli selline tegevus veidi võõras ning tundus meeletult venivana. Selline tiksumine hakkas vaikselt adekvaatset mõtlemist tapma ning kuuldes ühel hetkel soomuki müra leidsin end olukorrast, kus läbi optika vaatasid mulle vastu mind sihtivad mehed, kes selgusid omad olevat. Õnneks kiire tuvastamine hoidis ära tulevahetuse, küll aga sai parajalt naerda.

 

IMG_20170406_170140Suures pildis hakkaski nii olema iga kord. Valve välja, tõke valmis ja ala julgestamine kuni põhiüksuse saabumiseni. Sellise mustriga harjus kiirelt ära. Õnneks murdsid tekkivat rutiini kohtunike külaskäigud ja teiste üksuste läbisõidud, mis andsid suurepärase võimaluse uurimaks olukorda ja meelestatust mujal üksustes. Sai juttu puhutud nii tegeväelaste, ajateenijate, kaitseliitlastega kui ka reserväelastega, kes olid kohale tulnud reservõppekogunemise raames. Kaitseliitlaste naerul näod mind väga palju ei üllatunud, sest kõik on tulnud vabatahtlikult ning teevad täpselt seda, mis neile meeldib. Üüratu motivatsioon on neile näkku kirjutatud ning just teotahes paistis olevat nende kõige suurem trump. Eriti innustav oli suhelda just reserväelastega. Kuigi neil ei olnud päris täpselt selline varustus nagu meil seljas oli, ei lasknud nad sellest end häirida ning tundsid rõõmus sellest, et saadi koos vanade kamraadidega jälle midagi rutiinivälist teha. Kõige rohkem pani mind imestama üks väikest kasvu naisterahvas, kes oli soomuki tornis. Ega enne ta kasvust aru ei saanud, kui ta masinast väljus. Siis oli imestus suur ning kõik raskused tuli unustada, sest kui tema jaksab, peavad suured täisjõus mehed ammugi jaksama. Motivatsioonilaks missugune. Lisaks suurema osa kaasvõitlejate toele, oli äärmiselt rõõmustav näha ka positiivselt meelestatud tsiviilelanike, kes uurisid ega nad meid sega ning lehvitasid ja jõudu soovisid hoolimata sellest, et me nende kodude ees suurte masinatega müristame.

 

Kevadtormi jooksul tekkis juba kartus, et toetades jalaväge ei tee me ühtegi lasku ning peamegi leppima sellega, et vaid kuulderaadiuses käib sõdimine, siis eelviimasel päeval saime ka meie oma relvad tahmaseks tehtud. Lõpuks saime ka meie oma rutiinile vaheldust üht kaitsepositsiooni rünnates. Nähes mis laskmisnälg meestel oli, ei kahelnud ma hetkekski, et sellest saab tulema meie jaoks kogu ajateenistuse kõige agressiivsem lahing. Ja nii läkski. Kohe alguses läks tempo peale ning vastasel ei jäänud üle muud kui joostes taganeda nii, et polnud aega isegi raskerelvi kaasa haarata. Kõik said ennast tühjaks lastud ning ka sõjasaaks oli muljetavaldav. Tore oli üle pika aja taas rõõmust säravaid võitlejaid näha. Sellega sai ka meie jaoks Kevadtormile suur ja rasvane punkt pandud, sest tee viis tagasi kasarmusse.

 

Kevadtormi lõpp ei tähendanud veel aga reservi minemist. Teha tuli veel varustuse ning relvastuse põhjalik hooldus ning tagastus. See, et reservi minek oli kõigest paari päeva kaugusel, ei teinud asja kergemaks, vastupidi, kõik see tundus venivat igavesse kaugusesse. Õnneks sai nende asjadega ühele poole ning sai veel viimast korda kõigiga koos grillõhtul teenistusaegu meenutatud. Järgmisel, mai viimasel päeval sai selga visatud tsiviilriided ning kõik hakkasid käima taas oma teed. Kelle sammud viisid tagasi oma igapäevatööle, kelle sammud taas kaitseväkke tegevteenistusse.

 

Minu tee viis mind vähem ja rohkem säravate mälestustega kaitseväest koju, kus tuli taas kõik asjad lahtipakkida ning kuhugi riiulisse panna. Lisaks ei andud aega tsiviileluga harjumiseks ei uued ega vanad sõbrad. Esimese asjana tuli hakata antud lubadusi täitma. Eriti taheti saada kogu mu materjali, mis ma kaitseväe jooksul oma GoProle olin jäädvustanud. Nüüd on igatahes kõik kohustused täidetud ning saab keskenduda taas perele ning kõigile sõpradele. Lood ajateenistusest jäävad aga kauaks meelde ning alati on midagi toredat meenutada, kui relvavendadega taas kokku peaks saama kas siis tsiviilis või kunagi reservõppekogunemisel. Mina olen oma otsustega ajateenistuses, teenistuskäiguga ja -kaaslastega väga rahul ning uhke, et riiki sai teenitud. Samuti soovitan seda kõigile meestele ning hakkajatele naistele. Kuigi see ei pruugi alati olla 100% meeldiv, on see kogemus, mida mujalt ei saa ning mis tuleb kasuks. Kõigile, kes kunagi plaanivad minna aega teenima, soovitan hakata tegema üleskirjutisi oma teenistuskäigust. Kuigi see võib algselt tunduda raistatud ajana ning panna mõtlema ebameeldivatest olukordadest on see lõppkokkuvõttes kasulik, kuna aitab stressist paremini tühjaks laadida ning kunagi seda lugedes, ei tundu osad raskused enam teab kui rasked.

 

 


 

 

6. sissekanne – “vaikus” enne tormi ehk viimased tegevused enne Kevadtorm 2017 algust

 

Kui me märtsi lõpus kasarmust välja kolisime, ei teadnud veel keegi, et lisaks kõvale koostöö ja taktika harjutamisele lisandub ka pidev ornitoloogia väljaõpe varajasel hommikul. 27. märts oli see õnnelik kuupäev, kui me viimast korda oma kasarmut nägime. Peale seda sõitsid pioneerid Klooga harjutusväljakule, kus algasid suured ehitustööd. Nädala aega kestnud tööde lõpuks sai valmis kaevikuliin koos laskepesade, varjualustega ning ööbimiskohaga. Ma ei mäleta, et me oleks kogu üksusega midagi teinud sellise tuhinaga, nagu me tegime seda Kloogal. Ei tea kas selleks andsid põhjust soe ning päikseline kevadilm, „Padjaklubi“ filmivõtted või soov näidata meiega kaasas olnud liitlastele, kui kõvad ehitusmehed Eestimaa pojad on. Igatahes tagid kõik tööd nii kaua kuni võimalik oli, hoolimata isegi sellest, et vahepeal oli väljas pimedaks läinud ja edasi rügamiseks oli vaja ehitusala valgustada masinate ja lampidega. Ehitustööde tulemusega jäid kõik suures pildis rahule ja tagasi sõites olid kõik äärmiselt rahulolevad.

 

VID_20170505_110523_Moment

Samas vaimus jätkasime ka järgmiseid nädalaid, kuigi siis enam sellelaadsete ülesannetega ei tegelenud. Ehitamise asemel õppisime natukene jalaväelase elu, kus oli napilt unetunde ning palju vaatlemist positsioonidel. Lisaks saime uue kogemuse miiniväljade rajamisel. Kui tavaliselt rajame miinivälju päise päeva ajal, siis nüüd sai pea kogu öise uneaja asendada pimedas miinide mahapanemisega ning paar tundi öist und oli pigem luksus kui karistus halva töö eest. Kuigi alguses oli väga ebameeldiv öösel miine panna ja pimedas kilomeetreid maha kõmpida, oli see tegelikult väga vahva üritus. Eks magamatus hakkas ka lõpuks tundma andma ja tekkinud stress mõjutama sisekliimat, kuid need sai lõbusate tegevustega jällegi imeväel pühitud. Kõige parem on, kui kellegagi juhtub mingisugune ebatavaline südmus. Kõigile tegime nalja mina ja mu lahingpaariline. Kui me kord positsioonile läksime ja jäime ootama edasisi korraldusi, suudeti meid ära unustada ja peale paari tundi tuli meid, kahte kadunud võitlejat, otsima hakata. Poleks kunagi arvanud, et olles positsioonil, mida kõik teavad, kuulutatakse sind kadunuks ja hakatakse mööda metsa otsima. Eks väsinuna läheb ikka midagi meelest. Vähemalt sai need paar tundi veeta soojas päikesepaistes pikal tühjal sirgel esimesi kevadisi miraaže imetledes. Vähemalt on midagi, mida hiljem meenutada ja mille üle naerda.

 

Kui teised nädalavahetuseks koju puhkama läksid, siis mina otsustasin ka vabal ajal metsa elama minna. Seekord mitte teenistuskohustusi täites, vaid koolile, mille vilistlane olen, riigikaitse kursuse instruktorina metsas hakkama saamist õpetades ja ka ajateenistusest rääkides. Õhtul lõkke ääres olemine koos klassitäie entusastlike õpilastega ning jutustamine maast ja ilmast oli mentaalselt isegi värskendavam puhkus, kui kodus niisama vegeteerides. Ei saa ütlemata jätta, kui tänulik ma olen selle võimaluse eest. See aitas osati mõista ka seda, mida tegelikult tähendavad need metsas ühe koha peal passimised. Sai ise kogeda, mida tähendavad ettevalmistused ning kui palju aega igasugune planeerimine aega võtab.

 

VID_20170505_112726_Moment

Metsast tagasi tulles tuli jätkata teenistust, kus fookuses olid linnalahingud. Igasugune linnalahing tähendab tegevust hoonestatud aladel, kust ei puudu ka tsiviilelanikud, kes tunnevad suurt huvi toimuva vastu. Kord laagris patrullis olles, tulid laagriala piirile lapsed, kes tundsid huvi meie tegemistest ja olemistest. Mõistagi tõstatab see küsimusi, kui su oma kodu kõrval olevas tühjas kortermajas harjutab suurel hulgal sõdureid karjumist, millest keegi eriti aru ei saa. Selgetel põhjustel ei saanud me lastega eriti vabalt rääkida ja saades aru, et meiega ei saada vahvalt jutule, väsisid lapsed ära ja läksid minema. Sel nädalal sai samuti harjutada varajast ärkamist ning koos lindudega ärkamine hakkas saama tavaks. Samuti taandusid tegeväelastest õpetajad rohkem tahaplaanile ning hakati meile, ajateenijatele, rohkem otsustusvabadust andma. Sellega seoses tekkisid ka nähtavad vastased, keda nähes võis tuld anda nii kuidas vähegi jaksas. Kõik see muutis väljaõppe reaalsemaks ning tagasiside voorud läksid kontruktiivsemaks. Samuti õnnestus mul jälgida „vigastatuna“ meedikute väljaõpet ning tegutsemist olukordades, kus nende käes on meie võimalused ellu jäämiseks. Silmaringi avardav võimalus, mida ei pruugi enam kunagi tulla ja mille tulemist päris elus ei tahakski. Pole väga soovi end kuidagigi vigastada ning selle tõttu oma tegemisi pooleli jätta.

 

Paukpadrunitega kõmmutamine hakkas peale mitut nädalat laskmist vaikselt ära tüütama ja tekkis tõsine soov näha, kui täpsed me tegelikult oleme. Eks paukpadrunitega laseme me kõik nagu kogenud snaiprid otse kümnesse. Õnneks olid järgmiseks äärmiselt mitmekesised lahinglaskmised, kus oma osa oli nii kiirusel, täpsusel ja igasuguse ilmastikuga hakkama saamiselt. Kui varem oli ilm koos mõningate väiksemate sademetega olnud suhteliselt ilus, siis selleks ajaks oli nagu tellitult kohal ilm, kus tunni aja jooksul oli nii päikest, padukat kui ka suurt lumesadu. Kogu selle kompoti juures pidime me olema suutelised oma missiooni edukalt täideviima. Saime harjutada nii varitsemist, kaitset kui ka rünnakut. Eks see oli omamoodi test sellele, kuidas me reaalselt hakkama saame kogu vajamineva moona ning töövahendite tassimisega. Kuigi suuresti saime me kõige sellega hakkama, tegime ka vigu, mis meie tempot ja jõuvarusid oluliselt vähendasid, kuid see on väärt teadmine, kust on hea edasi minna ning kõike järgmine kord paremini teha.

 

IMG_20170419_154246

Järgmine kord end lahingvõimelise pioneerina tuli juba pärast nädalavahetust, kust vastutegevuse ohu all, saime rajada miinivälju ja teisi tõkkeid. Kui varem oleme saanud asju rahus teha, siis nüüd pidi mitmel korral minema poole töö pealt metsa vastast tagasi lööma ning siis uuesti tööd kvaliteetselt edasi tegama. Selline harjutus näitas väga ilusti ära, kui korralikult kõik peavad enda kohustusi täitma, sest praagi korral peab keegi teine oma töö katkestama ja hakkama tegelema kõrvaliste asjadega. Ülesandeid üle lastes, ei lase sa mitte ainult ennast üle, vaid sead kogu missiooni ohtu. Kõik läks seekord õnneks väga edukalt. Oma töö vilju saime maitsta järgmisel päeval, kui liitlased proovisid meie tõketest läbi pääseda. Lõpuks küll pääsesid, kuid suure aja ja ressursi kulutamisega. Reaalne katse näitas, kui efektiivne mingisugune tõke on ja liitlased õppisid läbima midagi, mille kohta neid oli olnud ainult info paberi peal.

 

Nüüd, kui on alla kuu aja teenistuse lõpuni, hakkab meil suurõppus Kevadtorm, kus kõik tahavad näidata, kui nõrgad teised on ja kui hästi me teistele ära paneme. Eks tibusid loetakse peale tormi ja siis on täpselt näha, kui kõva keegi reservi minnes on ning kes saab oma perele öelda, et just tema rikkus Kevadtormi ära. Igatahes on ootused suured ja loodan, et torm saab olema tegus ja igas mõttes huvitav.

 


 

5. sissekanne – väljaõpe ja tegevused koos liitlastega

 

Käes on märtsi lõpp ja kõikjal on tunda kevade hõngu. Kui veel mõnda aega tagasi sai päeva alustatud ja lõpetatud pimedas, siis nüüd toimub kogu päevane tegevus päikesepaiste saatel. Eriti oluline on see minu jaoks just hommikuti, sest hommikujooks pimedas ei aidanud mul kuidagi päeva reipalt alustada. Nüüd saab aga juba hommikuvõimlemise ajal nautida kaunist päikesetõusu, mis annab kogu päevaks meeldiva laengu. Lisaks päikesepaistele on õues läinud ka meeldivalt soojaks. Enam ei pea kandma ei sooja pesu ega pakse kindaid, kui põllul põrkamiseks läheb, sest sel juhul kuumeneb lihtsalt üle ja kaob võimekus ülesannet korralikult tempokalt täita. Kuigi kevadine soojus on väga salakaval ning tihti soovitatakse veel riideid seljas hoida, on praktika näidanud, et las enne pigem hakkab seistes natukene jahe, kui tuul higisest kehast läbi tõmbab ning haigena kasarmus peab vegeteerima.

 

Läinud kuul oleme saanud teha nii pauku kui ka ehitada. Kuu alguses saime hakata kohe koos liitlastega barrikaade ning vaitõkkeid ehitama. Kuigi nii meile kui ka liitlastele oli see esimene kord midagi sellist teha, saime me sellega suhteliselt hästi ja sujuvalt hakkama ning tulemusega võib rahule jääda. Eriti suurt heameelt teeb see, kui arvatakse, et me oleme neid varemgi teinud ning küsitakse, kui tihti me neid barrikaade teeme. Küll oli liitlaste imestus suur, kui nad said teada, et me teeme esimest korda. Selline seik näitab ilusasti, kuidas on võimalik hästi organiseeritud tööga inimesi petta.

 

Tihe läbikäimine liitlastega on üldse viimasel ajal saanud suureks tavaks meie igapäevatöös. Läks vähe aega, kui peale barrikaadide ehitust jälle liitlastega kokku saime ning pauku tegime. Olime lubanud neile näidata raidtõkke tegemist ning seda me ka tegime. Tegu oli nn võlaga, mis sai kustutatud. Samuti saime kohe koos ka läbipääse rajada. Kui läbipääs sai suure pauguga rajatud, siis tuli liitlaste kord meile näidata, kuidas kerge vaevaga ja odavalt uksi ja seinu eest ära lasta. Taaskord sai kinnitust fakt, et lihtne ja labane füüsika on tihtipeale sama võrdväärne kui suur kogus lõhkeainet. Kuigi me ei kasuta selliseid lahendusi nagu nemad, on see siiski äärmiselt kasulik silmaringile, sest kunagi ei tea, mil just selline lahendus võib päästa päeva.

 

GP014242_Moment(2)Lumi on ära sulanud ning ka jääd ei ole enam veekogude peal eriti palju näha. Kuna inimene ei suuda vee peal veel joosta, kuid veekogud tahavad ületamist, harjutasime tavalise silla ning jooksusilla ehitamist. Jooksusillaga saab luua jõeületuskoha, kui jalaväel on vaja vaikselt ja kiiresti üle jõe saada. Iseenesest ei midagi keerulist – puidust laudadest rada ühelt kaldalt teisele. Asja võib keeruliseks teha see, kui tasakaaluga ning jooksukiirusega pole kõige paremad lood. Et kuivalt üle jõe saada, tuleb mööda kitsast rada kiirest joosta. Mida kauem sa laudade peal oled, sest sügavamale vee alla lauad vajuvad ja seda suurem on tõenäosus saada märjaks. Meil vedas, olime kogu konstruktsiooni korralikult paika pannud ning kõigil õnnestus enamvähem kuivalt üle saada. Jalad saavad märjaks, seda ikka juhtub, kuid õnneks keegi vette ei kukkunud. Ise ütleks, et tegu oli ühe enim elevust tekitanud ülesandega, mida oleme siiamaani teinud. Risk, et midagi valesti läheb, oli suhteliselt suur ning keegi ei tahtnud olla see „õnnelik“, kel õnnestub varakevadine suplus ära teha. Ja ega need, kes kohe vigadeta üle said, ei teinud ootajate elu kuidagi lihtsamaks. Igatahes lõbus ning omajagu põnev tegevus.

 

Lisaks jooksusilla ehitusele, on pioneeride kohustus ehitada ka sildu, mis kannataksid kõvasti suuremaid raskusi kui seda on inimene. Sillast pidi autoga üle saama. Silda hakkasime ehitama täpselt nii nagu olime varem õppinud. Kuigi tööd kohe sujuvalt jooksma ei hakanud, saime tegevusplaani kiiresti korda ning tööd läksid libedalt. Küll valmistas väikeseid probleeme ebaühtlane materjalivalik, mis sundis kasutama natukene talupojamõistust ning lahendusi otsima. Õnneks on palju lahtise peaga inimesi ja lahendustest puudu ei jää. Kui sillaga ühele poole saime, kontrolliti ülesandele vastavust. Selleks sõideti masinaga sillale. Kõik arvutused olid tehtud õigesti ning sild ja masin jäid terveks. See et tekib väikeseid erimeelsusi tööde tegemises, on tavaline, kuid need unustatakse kiiresti ning midagi selle pärast tegemata ei jää.

 

GP074244_Moment

Kõik, mida Tapa linnakus õppida annab, on suuresti selged. Ütleme oma armsaks saanud kasarmule, kuhu oli alati hea pärast pikka päeva põllul sooja tulla, nägemist ning sõidame Tapalt mõneks ajaks tublisti eemale. Kõik on omad asjad, mis poole aastaga on kasarmusse kogunenud, taas koju viinud ning proovivad ilma nendeta hakkama saada. Nüüd läheme metsa elama ning harjutame kitsastes tingimustes hakkama saamist. Õpime rajama kindlustusi ning kõike sellega kaasnevat. Päris täpselt ei tea veel, kuidas kogu see uus elukorraldus tööle hakkab, kuid loodame, et ilm ja muud tegurid soosivad meid. Mugavusest eemaldumine toob kaasa ka omajagu pingeid ning tuleb loota, et inimesed stressi sattudes ei tee midagi lolli. Iseenesest ongi hea, et me metsa kolime. Olimegi juba liiga lihtsa eluga, kus sai vabal ajal minna trenni, sõdurikodusse või jääda kasarmusse puhkama, ära harjunud. Kuigi tunded on vastandlikud, ootan mina seda omamoodi põnevat aega väga. Kevadtorm pole enam kaugel ning ongi paras aeg hakata end harjutama väiksema uneajaga ning pikemate intensiivsemate päevadega. Stressitaluvus ja stressis olles koostöö tegemine on siiamaani see, millele on minu arust ehk kõige vähem rõhku pandud. Eks seda saab nüüd paar viimast kuud enne reservi ning tsiviilellu tagasipöördumist lõbusalt harjutada. Kindlasti tuleb sellest taas üks õpetlik kogemus, mis hiljem kasuks on ja millele hiljem kunagi toetuda.

 


 

4. sissekanne – Pioneeride erialane tegevus – ehitamine, lõhkamine, demineerimine

 

Pärast jalaväetaktikat jõudis kätte aeg, mil sai tegema hakata seda, millele pioneerid spetsialiseeruvad. Algas PiEK ehk pioneeri erialakursus, mille käigus õppisime kasutama erinevaid tööriistu ning tegelema lõhkeainega. Kuna ise olen huvitatud igasugusest ehitusega seotud tegevustest, ootasin seda kursust väga. Just ehitamine ja sellega kaasnev lammutamine on see, mis tõi mind just pärast SBK lõppu Pioneeripataljoni edasi teenima. Samuti saavad pioneerid oma tegevusega koostööd teha koos teiste Eesti üksustega kui ka liitlasetega, mis on äärmiselt silmaringi arendav ja tuleb kasuks nii meile endile, kui ka teistele koostööpartneritele. Kursus oli oma ehituselt enamasti praktiline, kus kõige tähtsamad detailid räägiti klassis ning ülejäänud tuli kõik põllul selgeks teha.

 

Kursus algas esmalt erinevate tööriistade tutvustamisega ning õigete töövõtete saavutamine pidi kõigile selgeks saama. Kuna ise olen varem korduvalt mootorsaega tööd teinud, polnud mootorsae õppimine ja käsitlemine keeruline. Sama ei saaks öelda aga motopuuri kohta. Masina hooldusega seotud küsimused pole selle masina puhul probleemiks, pigem on selleks masinaga töötamine. Masin kaalub nii mõnegi kilo ja külmunud pinnasesse või betooni auku tehes võtab see mõne aja pärast korralikult läbi. Kuigi varem pole tunda olnud, et peaks vähe rohkem trenni tegema, siis nüüd oli küll üks asi kindel – jõudu on vähe. Seda viga saab parandada lihtsalt – rohkem tööd tehes. Lohutan end sellega, et ma pole ainuke, kel jõud otsa saab. Nii juhtub pea kõigiga. Kõige raskem selle kohapeal on tüdrukutel. Kogu see komplekt kaalub kokku pea sama palju kui nemad. Aga pole midagi teha. Tark pea ja kõva tahtejõud leiavad alati lahenduse.

 

Kursuse teise poole moodustasid lõhkeained ja nende käsitlemine. Teades, et mõnes riigis on improviseeritud lõhkeseadeldised (IED´d) väga populaarsed, lootsin ka ise pommi valmistamist natukene õppida. Kahjuks jäi see ära, sest meie kasutame tehase poolt tehtuid. Küll aga sai õppida erinevate miinide, mürskude ja granaatide olemust ning nende kasutamise põhimõtteid. Kui tead, kuidas asjad ehitatud on ja töötavad, on neid ka lihtsam vajadusel kahjutuks teha. Kahjutuks tegemist sai harjutada mitmel viisil. Kõige enam jäid meelde auto kastist lastes demineerimine ning lihtsalt õhku lastes.

 Plahvatus 23.02_Moment(2)

Aga selleks, et üldse hakata midagi õhku laskma, tuleb kõige pealt istuda klassiruumis ja powerpoint´i tappes kõik asjad selgeks saada. Kui SBK ajal omandasime A-kategooria lõhkaja taseme, siis nüüd harisime end B-kategooria vääriliseks. Eesmärk oli vaid üks – sel viisil saab teha kõvema paugu, ehk isegi sellise, mis sarnaneb Hollywoodi filmidega. Kategooriat omandades, saime pildi ette, missugune kogus ainet mistahes materjalile kui palju viga suudab teha. Samuti sai selgeks, et lihtsalt lõhkeainet kuhugi toppides, ei saa kohe kindlasti soovitud tulemust. Isegi mitte siis, kui meie slõugani järgi kahtled ja topelt paned. Pauk võib ju kõva tulla, aga auku ega muid soovitud purustusi ei teki. Nii tekivad ainult purustused eelarvesse, sest asja tuleb korrata. Oma kategooriat tehes lasime õhku betoonist ning rauast konstruktsioone ning imiteerisime raidtõkke tegemist, kus tuleb lõhates puud kindasse suunda kukkuma panna. Selle lõhkamisega saime ka esmase janu korraliku paugu järele kustutatud. Tõeliselt lahe üritus, eriti kui pärast kaamera pealt ka ise plahvatust näed. Lives me ise plahvatust ei näe, kuna viibime ohutus kauguses, sest lööklainega lendavad killud väga kaugele ja keegi ei tahaks mõne metalli, kivi või puu killuga pihta saada. Igastahes väga kõva üritus.

 

Asjad läksid aga seda rada pidi, et juba järgmisel nädala sai jälle minna midagi õhkama. Seekord oli tegemist lõhates demineerimine. Kuna me ei võta meile tundmatuid ega viga saanud miine ega muud moona lahti, peame need ohtutuks tegemiseks õhkama. Sel viisil ei jää sellest midagi järele ning enam see mingisugust ohtu ei ohusta. Jällegi koht, kus pidi palju oma peaga mõtlema, sest midagi valesti tehes võib vigade likvideerimine olla äärmiselt vaevarikas. Kuigi see ei olnud eriti keeruline, oli see omajagu stressi tekitav. Srtessi tekitas enamasti kaasvõitlejate küsimus, kuhu ma nüüd oma kaamera panen. Seekord oli teada, et õhus hakkab palju rauda lendama ning kaamerast ilma jääda poleks tore, aga väga vahva oleks sellest üks hea kaader saada.

 

Oleks olnud väga loogiline arvata, et sellega meie paugutamised lõppav, aga ei. Veelgi enam, järgmisena tehti lõhkamine, mida oli võimalik oma silmaga ohutult näha. Meile korraldati näidislõhkamine. Õhkasime asju, mida me ei olnud veel õhanud. Lisaks saime näha, mida suudavad liitlased oma lõhkeainega teha. See õhkkond, mis lõhkamisel oli, meenutas seda päeva, mil esimest korda kooli minnakse või tehakse midagi, millest ammu on unistatud. Ma usun, et me võisime paista nagu väiksed lapsed, kellele sõjaväemasinaid näidatakse ja kes iga nuppu uurivad. Lihtsalt meeletu (lisatud video).

 

 

Kõige selle lõpuks, mis me juba teinud oleme, anti meile veel üks ülesanne, kõige reaalsem ülesanne, mida teinud oleme. Kui varem ei ole need harjutused olnud taktikalised, siis nüüd tegime asju täpselt nii nagu me seda tegema peaks. Kõik otsast lõpuni ise valmis ja kiiresti. Seda kõike tegime me ühe talvelaagri osana ning kõigist meie tegevustest pidi reaalselt kasu olema. Kui varem olen ma süüdanud põlema süütenööri, mille küljes on väikse põksu jagu lõhkeainet, siis nüüd sain initsieerida lõhkeaine, mille kogukaal on raskem kui mina lahingvarustuses. Tunda oli vastutuse raskust, et kõik õigesti läheks. Keegi ei tahtnud kõrgematele auastmetele ega meie tegevust uudistama tulnud liitlastele pettumust valmistada.

 

See, mida me nüüd tegime, hakkamegi nüüd suures plaanis edasi tegema. Õpime, uurime ja puurime kõike veel nii palju kui annab. Siiani on see olnud väga huvitav ja hariv. Praegu olen ma väga rahul, et ma olen pioneer ja teen seda pioneeri asja.

 


  

3. sissekanne, 6.02.2017 – Jalaväetaktika väljaõpe – esimene ühine õpe oma jaoga

 

Kui ma täna hommikul üles tõusin, nägin, et kolmas veebruar on möödas. See tähendab minu jaoks ainult üht – pool teed ajateenistusest on läbitud. Selle nelja kuuga olen tundnud nii mõndagi, kord rõõmu õnnestumistest ning seltskonnast, kuid ka suurel hulgal ebameeldivust, kui märjana pikalt maas liikumatult külmetanud. Pole hullu, kõik see teeb ainult nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevamaks. Kuna ma kasutan Polari käekella, saab selle kaudu nii mõndagi huvitavat teada. Kõige märkimisväärsemaks avastuseks pean isiklikult kilometraaži, mis näitab nelja kuu peale kokku ca 2000km. Selline number üllatas ennastki. Siiani olen siiski enamasti MANi transporditeenust kasutanud liikumiseks. Aga jah, mõnusaid jalutuskäike metsas jagub küllaga.

 

GOPR4111_Moment(3)

Teine nähtus, mis mulle isegi rohkem korda läheb ja üllatab, on taasärganud huvi raamatute vastu. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, ei armastanud ma raamatuid lugeda, sest niigi palju pidi midagi paberi pealt lugema ja hing ihkas muud, midagi füüsilist. Nüüd, kui saan palju liikuda, olen avastanud, et igal vabal puhkehetkel istun ja loen mõnda kodust kaasa võetud raamatut. Selline positiivne muutus on toimunud just pärast sõduri baaskursust, mil vaba aja hulk on kõvasti suurem.

 

Viimased kolm nädalat olen viibinud maastikul. Kogu see aeg oleme harjutanud jalaväetaktikat. Sellest kaks viimast nädalat olime metsas laagris. Laagris meeldib mulle isiklikult isegi rohkem olla. Kuigi tegevus on kindlalt paika pandud, saab iga vaba moment olla oma aja peremees. Ise tead, kas magad, sööd või teed midagi muud. Tõsi, metsas ei saa rahulikult kümnest kuueni magada. Tore kui mõne tunnigi täis saad, sest kunagi ei tea, mis üllatus võib tabada. Õhtuti on enamus ajast selline ärev olek, ei tea, kas hakkab nüüd midagi toimuma või saab rahulikult puhkama minna. Samuti on toredad uneröövlid öised patrullid ja ahjuvalved. Pole just kõige meeldivam ennast keset magusat und soojast magamiskotist välja ajada ja öösel mööda laagrit patrullima minna.

 

Ma olen alati tahtnud teha harjutusi võimalikult reaalselt. Vahet pole, kas see on ründamine, kaitsmine või luuramine. Igasugune tegevus, kus saab reaalselt mingisuguse pildi ette, paneb mul südame kiiremini tuksuma. Kui kord laagris kuulsin, et sel ajal kui teised magama lähevad, pean mina veel paariks tunniks metsa minema, oli tuju päris nullis. Selle tõstis taevasse, sõnum, et mina olen valitud nende õnnelike hulka, kes saavad minna teise üksuse positsioone luurama. Teistel „külas“ käimine läks edukalt. Tagasi jõudes, oli nii hea olla, et ei tahtnudki enam magama väga minna.

 

Teades vastase kohta infot, tuleb seda alati enda kasuks kasutada. Tänu heale luurele, saime edu ka ründamiseks. Kasutades saadud informatsiooni, suutsime kergemini läbi murda vastase kaitsepositsioonist ja üllatunud vastase hävitada. Küll see on hea tunne, kui juhid oma üksusi hästi juhivad ja tänu sellele arvestatavaid tulemusi saavutavad.

 

Üks asi on teha seda kõike paukpadrunitega nii, et keegi viga ei saa. Teine olukord on teha kõike seda sama lahingmoonaga, kus vigade tegemiseks ei ole ruumi. Keegi saab paremal juhul lihtsalt väga haiget. Selle kaudu näeb ära oma tegevuse efektiivsuse. Kuna meid on siin riigis vähe, siis tuleb töötada efektiivsemalt. Harjutused, kus me laseme märklaudu, mis reageerivad pihtasaamisele, annavad väga tõelise pildi ette, kas su vehkimisest on ka realselt kasu või on see lihtsalt tühi lärmi tekitamine. Mina jäin toimunuga iseenesest väga rahule. Püstitatud ülesanded said kõik täidetud nii ründes kui ka kaitses olles. Ainus, mille üle tahaks nuriseda, on agressivsus.

 

GOPR4160_Moment

 

Jalaväetaktikaga on selleks korraks ühel pool. Nii pea metsa ei peaks ka uuesti elama minema. Edasi hakkame tegema seda nn päris pioneeri asja. Kes ei tea, võib minna Youtube´i ja tutvuda pioneeride tegevusega maastikul. Ise ootan seda aega väga, sest inseneri teema on mulle alati sümpaatne olnud ja see on see, miks ma just antud üksuses olen. Järgmine nädal tuleb täis kärtsu ja mürtsu. Ise enam ei mäletagi, millal ma viimati nii elevil olin.

 

Kuigi viimased nädalad on olnud meeldivalt mängulised ja stressirohked, jääb ikkagi midagi kripeldama. Kuna meie talv ei ole just kõige stabiilsem, on see tekitanud võitlejates väärarusaamu riietumisdistsipliinis ning selle tulemusena on suur osa nendest ka haigestunud ja pidanud mõnda aega tegemistest eemal olema. Teine probleem on inimesed, kes sihilikult hoiavad end kasarmus. Võiks aru saada, et lihtsalt kasarmus passimine ei lühenda teenistusaega ega arenda ühtegi oskust. Oskused tulevad siiski praktiseerides, mitte niisama passides.

 

Nädalavahetus on kohe-kohe läbi saamas ja ees on uus töönädal põllul. Kõigile, kes peavad õues aega veetma, soovin, et te riietuksite soojalt ja arvestaksite ilmaga.

 


 

2. sissekanne, 16.01.2017 – Erialakursus Jõhvis Viru jalaväepataljonis

 

SBK, esimene osa ajateenistusest on nüüdseks läbi. Pärast rännakut ja SBK lõpurivistust ootas meid ees kolimine uutesse üksustesse. Kogu oma varustusega mööda Tapa sõjaväelinnakut minnes oli tunne nagu kõik algaks uuesti – tulid uued inimesed, teised tavad ja ülesanded. Oma üksuse juurde jõudnud ja kergem tutvus tehtud, tuli teade, et lähtuvalt oma erialast jaos, ei ole minu erialakursus mitte Tapal, vaid ette tuleb võtta teekond Jõhvi ning laiapõhjalisem tutvus oma jao ja rühmaga tuleb edasi lükata. Kui alguses valitsenud ebameeldivustunne kõrvale jätta, oli tegemist minu jaoks väga toreda sõnumiga. Ma olen alati tahtnud näha, milline on elu teistes väeosades ja teada, mida tunnevad teised ajateenijad, kes täidavad oma kohustust väljaspool Tapa linnakut.

 

Õnneks ei läinud ma Jõhvis asuvasse Viru jalaväepataljoni Tapalt päris üksi. Minuga tulid kaasa mitmed kaasvaõitlejad, keda paremini või halvemini teadsin. See tegi Eesti teises otsas elamise natukene kodusemaks. Kuna Jõhvi elamistingimustest polnud mul vähimatki ainu, arvasin, et kindalsti on seal elu kõvasti kehvem, meenutades nõukogude aega ja ainult eesti keeles võib suhtlus vähe kitsaks minna. Kohale jõudes ei osutunud üksiki eelarvamus tegelikkusega kooskõlas olevaks. Tegelikult on väike Jõhvi sõjaväelinnak suhteliselt moderne ja ei jää grammigi Tapal olevast maha. Igasugust viibimist Jõhvis meenutan äärmiselt meeldiva tundega. Kogu see olemine oli väga kodune, distsiplineeritult vaba ja kõik käis täpselt nii nagu eesmärgiks oli seatud. Kogu seda viibimist ja õppeprotsessi Jõhvis iseloomustabki kõige paremini termin „eesmärgipärasus“, sest kogu tegevus kursuse ajal tugines vaid paarile kindale punktile ja muud tegevused ei olnud pioriteetsed.

 

Olles Jõhvis, jõudsid kätte jõulud. Jõuludeks ja uueks aastatks lubati meil puhkama minna. Kuna ma ei ela ei väeosa läheduses ega Tallinnas, läks Jõhvist koju saamine parajaks katsumuseks. Et üldse koju saamine kuidagi võimalikuks muuta, tuli kõigepealt Tallinna sõita. Tallinna bussi peale astudes, ei olnud aru saada, et tegu oleks tsiviilinimesi vedava bussiga, sest vaid mõni üksik reisija ei kandnud vormi. Pärast mitut tundi sõitu sai “tunne Eestimaad” rännak läbi ja hilisõhtuks jõudsin koju.

 

Kuna ma olen SBK ajal väga palju väljas käinud, ei tundud järjekordne väljaluba kuidagi erilisem. Isegi tavalise kahe päeva asemel olnud 10-päevane pikkus ega 23. detsember ei andud sellele erilist ekstraväärtust. Samas tuleb tunnistada, et jõulud kodus veeta on kõvasti parem tunne, kui seda sama kasarmus teha. Mõnes mõttes on jõule kasarmus vastu võtta isegi meeldejäävam kui kodus, sest ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes olid jõulude ajal kasarmus ja kavatseks seda uuesti teha. Jõulude ja aastavahetuse vahelise aja veetsin ma rahulikult kodus laiseldes ja suuresti mitte midagi tehes. Kuna ma olen päevast päeva ümbritestud inimeste ja lärmiga, oli mu ainus soov nautida vaikust seda rikkumata. Paar päeva vaikust nautinud, võis minna uuesti inimeste sekka ja vaadata üle sõbrad, keda pole pikka aega näinud ja kes õpivad nagu mina, kui ma poleks ajateenistuses.

 

Võiks ju arvata, et kuuldes oma sõprade edust, langeb motivatsioon kasarmus istuda ja metsas põrgata, aga kõik läks vastupidi, motivatsiooni tule kuhjaga juurde, tahe asju võimalikult korralikult teha muutus mu ainsaks eesmärgiks ja korra tekkis isegi mõte, et oleks pidanud ikkagi 11 kuu peale tulema. Kogu jutuajamine ja sõpradega koos olemine, andis mulle sellise laengu, et edasist kursuse väljaõpet ootasin ma veel suurema põnevusega.

 

Põnevus koos uute tegemistega ei lasknud ennast kaua oodata. 1. jaanuar oli see tore päev, mille õhtuks pidi uuesti kasarmus tagasi olema. Tagasi kasarmus olles, tuli hakata kohe tegema ettavalmistusi, et minna kohta, kus sa kõike õpitut reaalsest praktikas järele proovida – metsa. Elu metsas jätkus täpselt sama moodi nagu see oli läinud Jõhvis linnakus sees olles. Laager polnud küll kõige lühem ning ilm mängis ka oma mänge. Sellest ei olnud hullu midagi, sest võttes kõike mõistusega ja kohanedes olukorraga ei tee see -20 kraadi ka eriti midagi peale selle, et nati jahe on. Külm ja tuul võis ju ebameeldiv olla, aga hoides meeleolu üleval, tundus kõik lõpuks suhteliselt lihtne.

 

Nüüdseks on minu erialakursus läbi saanud ja ma ühinesin taas oma õige üksusega. Nägin jälle inimesi, keda polnud kaua näinud ja kellest puudust tundsin. Kalendrisse vaadates tundub see aeg, mil ma eemal olin, päris pikk, kuid samas läks see aeg äärmiselt kiiresti. Seda kiiremini on aeg läinud, kui hakata mõtlema, et kohe-kohe on pool ajast juba läbi ja kibekiire kevad on alles ees.

 

Igatahes, praegu ma naudin aega kaitseväes. Ootan suure huviga Kevadtormi ja kõike, mis edasi hakkab juhtuma. Minul on motivatsioon kõrge ja on tahe saada veelgi paremaks, et võtta kõik, mida riik mulle pakkuda suudab. Loodan, et ka kõik teised ajateenijad on rahul oma valikutega ja soovivad läbida järelejäänud aja endast maksimumi võttes.

 


 

1. sissekanne, 16.12.2016 – Ajateenistuse esimesed kolm kuud ehk sõduri baaskursus (SBK)

 

Ma olen 19-aastane Eesti Vabariigi meessoost kodanik ning olen ajateenija. Olen samasugune teenistuja nagu kõik teised mehed ja naised, kes aega teenivad. Vastavalt korrale, on võimalik teenida kas üksteist või kaheksa kuud. Kuigi ajateenistus on meestele kohustuslik, on võimalus igal inimesel valida, millal ja missuguse pikkusega ajateenistust nad soovivad. Mina alustasin oma teenistust oktoobri alguses ning see kestab kaheksa kuud. Ajateenistusse astusin ma täiesti vabatahtlikult, sest nägin, et gümnaasiumi ja ülikooli vaheline aeg on parim võimalus, mil see kohustus ära täita. Oktoober sai valitud sellepärast, et siis on võimalus pärast kooli ka kergelt puhata ja maailma näha, enne, kui koduks saab suur sõjaväelinnak ja surematuks moeks laiguline vorm.

 

Enne kaitseväkke minekut on mõistagi palju eelarvamusi, mis on kujundatud eelkõige teiste sõprade/tuttavate kogemustest ja meedia kajastusest. Kuna ma ei ole jõu poolest teab mis tugev inimene, kergelt alakaalulinegi, olid minulgi omad hirmud. Mu suurimaks hirmuks toimetulek seljakotiga ja muu varustusega, mis tundus hirmuäratavalt raske. Lisaks oli suur teadmatus, kuidas hakkab toimima elamine koos tosina täiesti võõra inimesega ning millised lood on tekkiva koduigatsusega, sest kaitsevägi pole koht, kus igal hetkel saab lähedastega kontakti võtta.

 

gopr3898_moment2

Tegelikult on suhtumine kaitseväkke tulijatesse väga inimlik ja mõistev. Saadakse aru, et kõigi taust tsiviilist on erinev ja süsteemiga harjumine võtab aega. Esimene nädal oli meil suhteliselt rahulik. Aega oli palju ja enamuse ajast veetsime kasarmus teoreetilisi teadmisi omandades. Lisaks anti meile kätte igale ühele tema enda personaalvarustus ning enda mõnusalt sisseseadmine võis alata. Igasugune vabam moment läks teistega tutvumisele, millest tuli välja, et meil on parajalt vene keelt rääkivaid inimesi ja ei rahvuslik päritolu ega sugu mängi sõduriks olemises absoluutselt rolli. Kuigi mõnel võitlejal oli eesti keelest arusaamisega raskusi, ei heitnud keegi sellepärast meelt, vaid õppis keele ära ning nüüdseks räägib paremini kui mõni puhas eestlane.

 

Vaba ja rahulik olek kadus aga õige pea, sest uus ja tihedam SBK õppekava tahtis oma tegevusi. Hommikusest võimlemisest alates pandi terveks päevaks tempo peale ning kõik pidid hakkama end kiiremini liigutama. Väljaõpe muutus intensiivsemaks ja raskemaks, sest selga saime ka lahingvarustuse, mis alguses tundus päris raske ja seda kõigil, sest suur osa polnud trenni päris pikalt teinud. Küll aga kadus see tunne kiiresti, sest füüsilist tööd oli palju ja kõik harjusid sellega. Nii kui väljaõpe intensiivistus, kadus ka ajataju. Päevad, mis enne venisid äärmiselt pikalt, olid äkitselt üha kiiremini läbi saamas. Oluliseks sai see, mis toimub linnakus ning tsiviilelu ja perekond muutus teisejärguliseks. SBK teisel nädalal viidi meid esimest korda metsa. Kuigi me olime metsas vaid kaks päeva, näitas see kergelt stressitekitav aeg ära, kes on kes ja missugune on meeste ja naiste motiveeritus ning kuidas on keegi kogu teenimise endale eesmärgistanud.

 

gopr4093_moment

Õppekava oli koostatud nii, et edasi hakkasidki iga nädal metsas olema ning seda üha pikemalt. Need, kes olid lasknud end külmast ja märjast metsast heidutada, ei soovinud enam kasarmust metsa tulla ja hakkasid üha enam otsima põhjuseid, miks püsida välilaagrite ajal kasarmus. Arvestamata jäi aga sellega, et kõik, mis toimub metsas, toimub ka kasarmus ja kasarmus on see pingelisem. Voodis ei saa õppuste ajal keegi magada, küll on võimalik valida klassiruumi põranda ja pehme metsaaluse vahel. See, kus sa ööbid ja mida sa teed, oli kõigile hästi teada, kuna kasarmus teavad kõik kõike nagu mõnes väiksemas linnas. Selle järgi määratakse suuresti ka linnaloale minejad. Usinamad ja motiveeritumad saavad minna oma koju ning teised jäävad kasarmusse nädalavahetust ja sõdurikodu nautima. Välja ei saa ainult parimad ja tugevamad võitlejad. Välja saavad need, kes on pingutanud, et areneda. Füüsilised võimed ei loe sel hetkel midagi. Need, kes nädalat kasarmusse jäävad vahetama, küll virisevad: miks nemad välja ei saa, mida teised tegid, et jälle välja saavad. Küsimise asemel soovitaks peeglisse vaadata ja aru saada, mida paremini teha, et ka välja saada.

 

Nüüd hakkab SBK läbi saama ja teada on ka uued üksused. Sooritatud on ka mitmed eksamid ja läbitud on ligi 40km pikkune lõpurännak. Rännak täisvarustuses ei olnud väga raske. Rohkem nõudis see mentaalselt tugevat olekut, et ebamugavusele ja kõndimisest tekkinud vigastustele vapralt vastu seista. Meeldiv on see, et katkestajaid oli väga vähe.

 
DCIM101GOPRO

Kuigi on inimesi, kes arvavad, et ajateenistus on nagu vangla, siis nii see ei ole. Pigem nagu kool. Sa õpid, teed eksamid korralikult ära ja saad puhata. Eksameid ja rännakut ei tasu karta. Need ei ole eriti rasked, kui tunnis on tähele pandud. Rännak on samuti kõigile talutav ja ülesanded on väga huvitavad. Olenevalt tulemustest on puhkuse ja üldise heaolu saamine erinev. Mõned veedavad jõulud kasarmus, mõned kasarmus toimkonnas olles või moppi lükates. Sama on aastavahetusega. Kõik see on puhtalt enda valikute küsimus.

 

Tegelikult ei ole ajateenistus üldse raske. Tuleb olla kogu aeg liikumises ja teha oma tööd korralikult. Pikapeale hakatakse seda tunnustama ja kui sa käitud mõistlikult, käitutakse ka sinusse paremini. Sel viisil läheb aeg kiiremini ja elul kasarmus ei ole midagi viga. Kuna sõjavägi on suhteliselt suletud süsteem, liigub info su käitumisest SBK ajal ka väeossa, kus sa teenid pärast SBKd. Selle tulemusena võid sa saada või mitte saada seda, mida loodad. Lähed kas mõnda teise väeossa või saad näiteks jaomeediku asemel tankitõrjujaks ning hakkad kaasas kandma lisaraskusena TT relva. Kõik on meie endi mõtlemises kinni. Sinust sõltub – avasta, et suudad!