Karl-Sanderi blogi

img_1145

 

 

 

Karl-Sander on 19-aastane Eesti Vabariigi meessoost kodanik, kes teenib aega Tapal Pioneeripataljonis, läbides erialakursuse ka Jõhvis Viru jalaväepataljonis. Ta peab end samasuguseks teenistujaks nagu kõik teised mehed ja naised, kes aega teenivad. Enne ajateenistusse tulekut asus ta õppima Tallina Tehnikaülikooli keskkonnatehnika erialale. Terve elu on ta tegelenud kestvust nõudvate spordialadega, lemmikuteks ujumine ja orienteerumine. Enda kohta on ta öelnud, et ei pea end väga suureks tuupuriks, kuid kõik, mis vaja, on enamasti korralikult tehtud.

 

 

 

 

 


3. sissekanne, 6.02.2017 – Jalaväetaktika väljaõpe – esimene ühine õpe oma jaoga

 

Kui ma täna hommikul üles tõusin, nägin, et kolmas veebruar on möödas. See tähendab minu jaoks ainult üht – pool teed ajateenistusest on läbitud. Selle nelja kuuga olen tundnud nii mõndagi, kord rõõmu õnnestumistest ning seltskonnast, kuid ka suurel hulgal ebameeldivust, kui märjana pikalt maas liikumatult külmetanud. Pole hullu, kõik see teeb ainult nii vaimselt kui ka füüsiliselt tugevamaks. Kuna ma kasutan Polari käekella, saab selle kaudu nii mõndagi huvitavat teada. Kõige märkimisväärsemaks avastuseks pean isiklikult kilometraaži, mis näitab nelja kuu peale kokku ca 2000km. Selline number üllatas ennastki. Siiani olen siiski enamasti MANi transporditeenust kasutanud liikumiseks. Aga jah, mõnusaid jalutuskäike metsas jagub küllaga.

 

GOPR4111_Moment(3)

Teine nähtus, mis mulle isegi rohkem korda läheb ja üllatab, on taasärganud huvi raamatute vastu. Kui ma veel gümnaasiumis käisin, ei armastanud ma raamatuid lugeda, sest niigi palju pidi midagi paberi pealt lugema ja hing ihkas muud, midagi füüsilist. Nüüd, kui saan palju liikuda, olen avastanud, et igal vabal puhkehetkel istun ja loen mõnda kodust kaasa võetud raamatut. Selline positiivne muutus on toimunud just pärast sõduri baaskursust, mil vaba aja hulk on kõvasti suurem.

 

Viimased kolm nädalat olen viibinud maastikul. Kogu see aeg oleme harjutanud jalaväetaktikat. Sellest kaks viimast nädalat olime metsas laagris. Laagris meeldib mulle isiklikult isegi rohkem olla. Kuigi tegevus on kindlalt paika pandud, saab iga vaba moment olla oma aja peremees. Ise tead, kas magad, sööd või teed midagi muud. Tõsi, metsas ei saa rahulikult kümnest kuueni magada. Tore kui mõne tunnigi täis saad, sest kunagi ei tea, mis üllatus võib tabada. Õhtuti on enamus ajast selline ärev olek, ei tea, kas hakkab nüüd midagi toimuma või saab rahulikult puhkama minna. Samuti on toredad uneröövlid öised patrullid ja ahjuvalved. Pole just kõige meeldivam ennast keset magusat und soojast magamiskotist välja ajada ja öösel mööda laagrit patrullima minna.

 

Ma olen alati tahtnud teha harjutusi võimalikult reaalselt. Vahet pole, kas see on ründamine, kaitsmine või luuramine. Igasugune tegevus, kus saab reaalselt mingisuguse pildi ette, paneb mul südame kiiremini tuksuma. Kui kord laagris kuulsin, et sel ajal kui teised magama lähevad, pean mina veel paariks tunniks metsa minema, oli tuju päris nullis. Selle tõstis taevasse, sõnum, et mina olen valitud nende õnnelike hulka, kes saavad minna teise üksuse positsioone luurama. Teistel „külas“ käimine läks edukalt. Tagasi jõudes, oli nii hea olla, et ei tahtnudki enam magama väga minna.

 

Teades vastase kohta infot, tuleb seda alati enda kasuks kasutada. Tänu heale luurele, saime edu ka ründamiseks. Kasutades saadud informatsiooni, suutsime kergemini läbi murda vastase kaitsepositsioonist ja üllatunud vastase hävitada. Küll see on hea tunne, kui juhid oma üksusi hästi juhivad ja tänu sellele arvestatavaid tulemusi saavutavad.

 

Üks asi on teha seda kõike paukpadrunitega nii, et keegi viga ei saa. Teine olukord on teha kõike seda sama lahingmoonaga, kus vigade tegemiseks ei ole ruumi. Keegi saab paremal juhul lihtsalt väga haiget. Selle kaudu näeb ära oma tegevuse efektiivsuse. Kuna meid on siin riigis vähe, siis tuleb töötada efektiivsemalt. Harjutused, kus me laseme märklaudu, mis reageerivad pihtasaamisele, annavad väga tõelise pildi ette, kas su vehkimisest on ka realselt kasu või on see lihtsalt tühi lärmi tekitamine. Mina jäin toimunuga iseenesest väga rahule. Püstitatud ülesanded said kõik täidetud nii ründes kui ka kaitses olles. Ainus, mille üle tahaks nuriseda, on agressivsus.

 

GOPR4160_Moment

 

Jalaväetaktikaga on selleks korraks ühel pool. Nii pea metsa ei peaks ka uuesti elama minema. Edasi hakkame tegema seda nn päris pioneeri asja. Kes ei tea, võib minna Youtube´i ja tutvuda pioneeride tegevusega maastikul. Ise ootan seda aega väga, sest inseneri teema on mulle alati sümpaatne olnud ja see on see, miks ma just antud üksuses olen. Järgmine nädal tuleb täis kärtsu ja mürtsu. Ise enam ei mäletagi, millal ma viimati nii elevil olin.

 

Kuigi viimased nädalad on olnud meeldivalt mängulised ja stressirohked, jääb ikkagi midagi kripeldama. Kuna meie talv ei ole just kõige stabiilsem, on see tekitanud võitlejates väärarusaamu riietumisdistsipliinis ning selle tulemusena on suur osa nendest ka haigestunud ja pidanud mõnda aega tegemistest eemal olema. Teine probleem on inimesed, kes sihilikult hoiavad end kasarmus. Võiks aru saada, et lihtsalt kasarmus passimine ei lühenda teenistusaega ega arenda ühtegi oskust. Oskused tulevad siiski praktiseerides, mitte niisama passides.

 

Nädalavahetus on kohe-kohe läbi saamas ja ees on uus töönädal põllul. Kõigile, kes peavad õues aega veetma, soovin, et te riietuksite soojalt ja arvestaksite ilmaga.

 


 

2. sissekanne, 16.01.2017 – Erialakursus Jõhvis Viru jalaväepataljonis

 

SBK, esimene osa ajateenistusest on nüüdseks läbi. Pärast rännakut ja SBK lõpurivistust ootas meid ees kolimine uutesse üksustesse. Kogu oma varustusega mööda Tapa sõjaväelinnakut minnes oli tunne nagu kõik algaks uuesti – tulid uued inimesed, teised tavad ja ülesanded. Oma üksuse juurde jõudnud ja kergem tutvus tehtud, tuli teade, et lähtuvalt oma erialast jaos, ei ole minu erialakursus mitte Tapal, vaid ette tuleb võtta teekond Jõhvi ning laiapõhjalisem tutvus oma jao ja rühmaga tuleb edasi lükata. Kui alguses valitsenud ebameeldivustunne kõrvale jätta, oli tegemist minu jaoks väga toreda sõnumiga. Ma olen alati tahtnud näha, milline on elu teistes väeosades ja teada, mida tunnevad teised ajateenijad, kes täidavad oma kohustust väljaspool Tapa linnakut.

 

Õnneks ei läinud ma Jõhvis asuvasse Viru jalaväepataljoni Tapalt päris üksi. Minuga tulid kaasa mitmed kaasvaõitlejad, keda paremini või halvemini teadsin. See tegi Eesti teises otsas elamise natukene kodusemaks. Kuna Jõhvi elamistingimustest polnud mul vähimatki ainu, arvasin, et kindalsti on seal elu kõvasti kehvem, meenutades nõukogude aega ja ainult eesti keeles võib suhtlus vähe kitsaks minna. Kohale jõudes ei osutunud üksiki eelarvamus tegelikkusega kooskõlas olevaks. Tegelikult on väike Jõhvi sõjaväelinnak suhteliselt moderne ja ei jää grammigi Tapal olevast maha. Igasugust viibimist Jõhvis meenutan äärmiselt meeldiva tundega. Kogu see olemine oli väga kodune, distsiplineeritult vaba ja kõik käis täpselt nii nagu eesmärgiks oli seatud. Kogu seda viibimist ja õppeprotsessi Jõhvis iseloomustabki kõige paremini termin „eesmärgipärasus“, sest kogu tegevus kursuse ajal tugines vaid paarile kindale punktile ja muud tegevused ei olnud pioriteetsed.

 

Olles Jõhvis, jõudsid kätte jõulud. Jõuludeks ja uueks aastatks lubati meil puhkama minna. Kuna ma ei ela ei väeosa läheduses ega Tallinnas, läks Jõhvist koju saamine parajaks katsumuseks. Et üldse koju saamine kuidagi võimalikuks muuta, tuli kõigepealt Tallinna sõita. Tallinna bussi peale astudes, ei olnud aru saada, et tegu oleks tsiviilinimesi vedava bussiga, sest vaid mõni üksik reisija ei kandnud vormi. Pärast mitut tundi sõitu sai “tunne Eestimaad” rännak läbi ja hilisõhtuks jõudsin koju.

 

Kuna ma olen SBK ajal väga palju väljas käinud, ei tundud järjekordne väljaluba kuidagi erilisem. Isegi tavalise kahe päeva asemel olnud 10-päevane pikkus ega 23. detsember ei andud sellele erilist ekstraväärtust. Samas tuleb tunnistada, et jõulud kodus veeta on kõvasti parem tunne, kui seda sama kasarmus teha. Mõnes mõttes on jõule kasarmus vastu võtta isegi meeldejäävam kui kodus, sest ma ei tea kedagi oma tuttavatest, kes olid jõulude ajal kasarmus ja kavatseks seda uuesti teha. Jõulude ja aastavahetuse vahelise aja veetsin ma rahulikult kodus laiseldes ja suuresti mitte midagi tehes. Kuna ma olen päevast päeva ümbritestud inimeste ja lärmiga, oli mu ainus soov nautida vaikust seda rikkumata. Paar päeva vaikust nautinud, võis minna uuesti inimeste sekka ja vaadata üle sõbrad, keda pole pikka aega näinud ja kes õpivad nagu mina, kui ma poleks ajateenistuses.

 

Võiks ju arvata, et kuuldes oma sõprade edust, langeb motivatsioon kasarmus istuda ja metsas põrgata, aga kõik läks vastupidi, motivatsiooni tule kuhjaga juurde, tahe asju võimalikult korralikult teha muutus mu ainsaks eesmärgiks ja korra tekkis isegi mõte, et oleks pidanud ikkagi 11 kuu peale tulema. Kogu jutuajamine ja sõpradega koos olemine, andis mulle sellise laengu, et edasist kursuse väljaõpet ootasin ma veel suurema põnevusega.

 

Põnevus koos uute tegemistega ei lasknud ennast kaua oodata. 1. jaanuar oli see tore päev, mille õhtuks pidi uuesti kasarmus tagasi olema. Tagasi kasarmus olles, tuli hakata kohe tegema ettavalmistusi, et minna kohta, kus sa kõike õpitut reaalsest praktikas järele proovida – metsa. Elu metsas jätkus täpselt sama moodi nagu see oli läinud Jõhvis linnakus sees olles. Laager polnud küll kõige lühem ning ilm mängis ka oma mänge. Sellest ei olnud hullu midagi, sest võttes kõike mõistusega ja kohanedes olukorraga ei tee see -20 kraadi ka eriti midagi peale selle, et nati jahe on. Külm ja tuul võis ju ebameeldiv olla, aga hoides meeleolu üleval, tundus kõik lõpuks suhteliselt lihtne.

 

Nüüdseks on minu erialakursus läbi saanud ja ma ühinesin taas oma õige üksusega. Nägin jälle inimesi, keda polnud kaua näinud ja kellest puudust tundsin. Kalendrisse vaadates tundub see aeg, mil ma eemal olin, päris pikk, kuid samas läks see aeg äärmiselt kiiresti. Seda kiiremini on aeg läinud, kui hakata mõtlema, et kohe-kohe on pool ajast juba läbi ja kibekiire kevad on alles ees.

 

Igatahes, praegu ma naudin aega kaitseväes. Ootan suure huviga Kevadtormi ja kõike, mis edasi hakkab juhtuma. Minul on motivatsioon kõrge ja on tahe saada veelgi paremaks, et võtta kõik, mida riik mulle pakkuda suudab. Loodan, et ka kõik teised ajateenijad on rahul oma valikutega ja soovivad läbida järelejäänud aja endast maksimumi võttes.

 


 

1. sissekanne, 16.12.2016 – Ajateenistuse esimesed kolm kuud ehk sõduri baaskursus (SBK)

 

Ma olen 19-aastane Eesti Vabariigi meessoost kodanik ning olen ajateenija. Olen samasugune teenistuja nagu kõik teised mehed ja naised, kes aega teenivad. Vastavalt korrale, on võimalik teenida kas üksteist või kaheksa kuud. Kuigi ajateenistus on meestele kohustuslik, on võimalus igal inimesel valida, millal ja missuguse pikkusega ajateenistust nad soovivad. Mina alustasin oma teenistust oktoobri alguses ning see kestab kaheksa kuud. Ajateenistusse astusin ma täiesti vabatahtlikult, sest nägin, et gümnaasiumi ja ülikooli vaheline aeg on parim võimalus, mil see kohustus ära täita. Oktoober sai valitud sellepärast, et siis on võimalus pärast kooli ka kergelt puhata ja maailma näha, enne, kui koduks saab suur sõjaväelinnak ja surematuks moeks laiguline vorm.

 

Enne kaitseväkke minekut on mõistagi palju eelarvamusi, mis on kujundatud eelkõige teiste sõprade/tuttavate kogemustest ja meedia kajastusest. Kuna ma ei ole jõu poolest teab mis tugev inimene, kergelt alakaalulinegi, olid minulgi omad hirmud. Mu suurimaks hirmuks toimetulek seljakotiga ja muu varustusega, mis tundus hirmuäratavalt raske. Lisaks oli suur teadmatus, kuidas hakkab toimima elamine koos tosina täiesti võõra inimesega ning millised lood on tekkiva koduigatsusega, sest kaitsevägi pole koht, kus igal hetkel saab lähedastega kontakti võtta.

 

gopr3898_moment2

Tegelikult on suhtumine kaitseväkke tulijatesse väga inimlik ja mõistev. Saadakse aru, et kõigi taust tsiviilist on erinev ja süsteemiga harjumine võtab aega. Esimene nädal oli meil suhteliselt rahulik. Aega oli palju ja enamuse ajast veetsime kasarmus teoreetilisi teadmisi omandades. Lisaks anti meile kätte igale ühele tema enda personaalvarustus ning enda mõnusalt sisseseadmine võis alata. Igasugune vabam moment läks teistega tutvumisele, millest tuli välja, et meil on parajalt vene keelt rääkivaid inimesi ja ei rahvuslik päritolu ega sugu mängi sõduriks olemises absoluutselt rolli. Kuigi mõnel võitlejal oli eesti keelest arusaamisega raskusi, ei heitnud keegi sellepärast meelt, vaid õppis keele ära ning nüüdseks räägib paremini kui mõni puhas eestlane.

 

Vaba ja rahulik olek kadus aga õige pea, sest uus ja tihedam SBK õppekava tahtis oma tegevusi. Hommikusest võimlemisest alates pandi terveks päevaks tempo peale ning kõik pidid hakkama end kiiremini liigutama. Väljaõpe muutus intensiivsemaks ja raskemaks, sest selga saime ka lahingvarustuse, mis alguses tundus päris raske ja seda kõigil, sest suur osa polnud trenni päris pikalt teinud. Küll aga kadus see tunne kiiresti, sest füüsilist tööd oli palju ja kõik harjusid sellega. Nii kui väljaõpe intensiivistus, kadus ka ajataju. Päevad, mis enne venisid äärmiselt pikalt, olid äkitselt üha kiiremini läbi saamas. Oluliseks sai see, mis toimub linnakus ning tsiviilelu ja perekond muutus teisejärguliseks. SBK teisel nädalal viidi meid esimest korda metsa. Kuigi me olime metsas vaid kaks päeva, näitas see kergelt stressitekitav aeg ära, kes on kes ja missugune on meeste ja naiste motiveeritus ning kuidas on keegi kogu teenimise endale eesmärgistanud.

 

gopr4093_moment

Õppekava oli koostatud nii, et edasi hakkasidki iga nädal metsas olema ning seda üha pikemalt. Need, kes olid lasknud end külmast ja märjast metsast heidutada, ei soovinud enam kasarmust metsa tulla ja hakkasid üha enam otsima põhjuseid, miks püsida välilaagrite ajal kasarmus. Arvestamata jäi aga sellega, et kõik, mis toimub metsas, toimub ka kasarmus ja kasarmus on see pingelisem. Voodis ei saa õppuste ajal keegi magada, küll on võimalik valida klassiruumi põranda ja pehme metsaaluse vahel. See, kus sa ööbid ja mida sa teed, oli kõigile hästi teada, kuna kasarmus teavad kõik kõike nagu mõnes väiksemas linnas. Selle järgi määratakse suuresti ka linnaloale minejad. Usinamad ja motiveeritumad saavad minna oma koju ning teised jäävad kasarmusse nädalavahetust ja sõdurikodu nautima. Välja ei saa ainult parimad ja tugevamad võitlejad. Välja saavad need, kes on pingutanud, et areneda. Füüsilised võimed ei loe sel hetkel midagi. Need, kes nädalat kasarmusse jäävad vahetama, küll virisevad: miks nemad välja ei saa, mida teised tegid, et jälle välja saavad. Küsimise asemel soovitaks peeglisse vaadata ja aru saada, mida paremini teha, et ka välja saada.

 

Nüüd hakkab SBK läbi saama ja teada on ka uued üksused. Sooritatud on ka mitmed eksamid ja läbitud on ligi 40km pikkune lõpurännak. Rännak täisvarustuses ei olnud väga raske. Rohkem nõudis see mentaalselt tugevat olekut, et ebamugavusele ja kõndimisest tekkinud vigastustele vapralt vastu seista. Meeldiv on see, et katkestajaid oli väga vähe.

 
DCIM101GOPRO

Kuigi on inimesi, kes arvavad, et ajateenistus on nagu vangla, siis nii see ei ole. Pigem nagu kool. Sa õpid, teed eksamid korralikult ära ja saad puhata. Eksameid ja rännakut ei tasu karta. Need ei ole eriti rasked, kui tunnis on tähele pandud. Rännak on samuti kõigile talutav ja ülesanded on väga huvitavad. Olenevalt tulemustest on puhkuse ja üldise heaolu saamine erinev. Mõned veedavad jõulud kasarmus, mõned kasarmus toimkonnas olles või moppi lükates. Sama on aastavahetusega. Kõik see on puhtalt enda valikute küsimus.

 

Tegelikult ei ole ajateenistus üldse raske. Tuleb olla kogu aeg liikumises ja teha oma tööd korralikult. Pikapeale hakatakse seda tunnustama ja kui sa käitud mõistlikult, käitutakse ka sinusse paremini. Sel viisil läheb aeg kiiremini ja elul kasarmus ei ole midagi viga. Kuna sõjavägi on suhteliselt suletud süsteem, liigub info su käitumisest SBK ajal ka väeossa, kus sa teenid pärast SBKd. Selle tulemusena võid sa saada või mitte saada seda, mida loodad. Lähed kas mõnda teise väeossa või saad näiteks jaomeediku asemel tankitõrjujaks ning hakkad kaasas kandma lisaraskusena TT relva. Kõik on meie endi mõtlemises kinni. Sinust sõltub – avasta, et suudad!