Missioonid

 

Afganistani missioon

 

Afganistan on NATO tähtsaim operatsioon, mille eesmärk on tõhustada Afganistani ülesehitamist ning seeläbi tugevdada piirkonna stabiilsust. Tähtis on mõista, et Afganistanis ei ole võimalik saavutada kiireid lahendusi – panustamine on pikaajaline protsess ning kestnud juba aastaid. Eesti üksused on NATO raames Afganistanis tegutsenud alates 13. märtsist 2003, alustades kuueliikmelise demineerijate meeskonnaga. Alates 2006. aasta veebruarist on Eesti üksused asunud Helmandi provintsis ning väekontingendi suurus on olnud keskeltläbi 150 inimest. Viimane jalaväekompanii pöördus Eestisse tagasi 2014. aasta hiliskevadel ning edaspidi on jäänud Afganistani toetusüksused ja staabiohvitserid.

 

Kosovo

 

Kosovo kriis on üks Jugoslaavia lagunemisel tekkinud konfliktidest, mida ei suudetud rahumeelset lahendada. NATO sekkus konflikti lahendamisse sõjalise tegevusega 1999. aastal, misjärel saavutati Jugoslaaviaga kokkulepe piirkonnast vägede väljaviimiseks. NATO tegevus asendati ÜRO mandaadi alusel tegutseva KFOR-i rahuvalvemissiooniga, mille eesmärk on tagada Kosovos rahu, stabiilsus ja avalik kord. Seoses Kosovo julgeolekuolukorra paranemisega on järk järgult vähendatud NATO kohalolekut piirkonnas. Hetkel panustab Eesti piirkonda ühe staabiohvitseriga KFORi peakorteris. Kuni 2010. aasta 8. veebruarini panustas Eesti kaitsevägi 30 kaitseväelasega KFOR-i, kes kuulusid Taani pataljoni koosseisu.

 

Iraak

 

2003. aastast 2008. aasta detsembrini osales Eesti koalitsiooni koosseisus operatsioonis ’’Iraagi Vabadus’’, jalaväerühmaga ESTPLA. Eesti jätkab osalemist kolme staabiohvitseriga Iraagis tegutseval NATO väljaõppemissioonil. Selle ülesandeks on aidata Iraagi julgeolekujõude tasemele, mis võimaldaks Iraagi valitsusel tagada riigis stabiilsus ja julgeolek. NATO väljaõppemissioon piirkonnas keskendub eelkõige väljaõppele, varustus- ja tehnilisele abile, välistades sekkumise otsesesse sõjalisse võitlusesse.

 

NATO õhuturve missioon Balti riikides

 

Eesti, Läti ja Leedu NATO täisliikmeks saamisega 2004. aastal käivitus NATO õhuturvemissioon Baltimaades. Õhuturve on NATO rahuaja tavapärane sõjaline kaitsetegevus, mille eesmärgiks on liitlasriikide õhuruumi järjepidev kontrollimine. Kuna Eestil endal puudub võime tagada oma õhuruumi turvalisus, teostavad rotatsiooni korras Eesti kohal õhuturvet meie liitlaste hävituslennukid.

 

Eesti jaoks on NATO õhuturve tähtis nii praktiliselt kui ka poliitiliselt, sest tegemist on osaga NATO ühiskaitsest. Eesti on enda poolt panustanud õhuturbesse Ämari lennubaasi rajamisega, mis suudab vajadusel vastu võtta liitlasvägede sõjatehnikat. Ämari lennubaasi olemasolu on Eesti jaoks strateegiliselt väga tähtis, sest sõja olukorras on liitlasvägede kohaletoimetamine õhu kaudu just kõige kiirem viis.

 

Eestil endal hävitajaid ei ole ning lähimas tulevikus ei ole ka plaanis neid soetada. Hävitajate ülalpidamine on sedavõrd kallis. Näiteks maksab neljanda põlvkonna hävitaja F-16 üks lennutund umbkaudu 13 000 eurot. Kuna Eesti õhuruum on liitlasvägede kaitsta, saab suunata Eesti kaitsevägi oma ressursse rohkem moodsa jalaväe ning tugisüsteemide väljaarendamisele, et tagada rahalistele võimalustele tuginedes kõige kasulikum julgeoleku kindlustamise viis. Selle kinnituseks on Eesti pidanud kinni NATO kollektiivnõudest panustada vähemalt 2% ulatuses SKPst kaitsekulutustele. Nõue, millest kahekümne kaheksa liikmesriigi seast 2013. aasta seisuga on kinni pidanud veel vaid Kreeka, Suurbritannia ning Ameerika Ühendriigid. Olles aga NATO piiririigiks, on oluline jätkuvalt panustada moodsa kaitsesüsteemi välja arendamisele, sest organisatsioon on täpselt nii tugev kui on sinna kuuluvad liikmesriigid.

 

NATO kiirreageerimisüksus

 

Kriiside ja sõjakollete tekkimise korral on NATO-l välja panna enda kiirreageerimisüksus NRF, NATO Response Force, mis loodi 2003. aastal. Üksus on valmis 5-30 päeva jooksul liikuma 15 000km raadiuses ükskõik mis suunas Brüsselist. On oluline teada, et üksus ei ole valmis üksus vaid reageerimisvalmiduses võimete pakett, mis komplekteeriksite vastavalt püstitatud ülesannetele ning vajadusele. Kuna NATO tõmbas enda väed 2014. aastal Afganistanist välja, suunatakse edaspidi rohkem tähelepanu NRF-i valmidusolekule ja tõhususe arendamisele.