“Naised, rahu ja julgeolek” kokkuvõte 2017

Eesti NATO Ühing korraldas 2. rahvusvahelise konverentsi „ÜRO resolutsioon 1325: naised, rahu ja julgeolek“, mis toimus reedel, 10. märtsil 2017 riigikogu konverentsisaalis. Avavastuvõtt korraldati 9. märtsil 2017 õiguskantsleri juures. Mõlemal üritusel osales kokku üle 100 osaleja. Eksperdid olid kohale kutsutud Norrast, Ühendkuningriigist, USAst, Itaaliast ja Eestist.

 

Eesti president Kersti Kaljulaid saatis konverentsile oma tervituse. President ütles: „Me oleme riigikaitsest harjunud mõtlema kui rauast, vormis meestest ja laskemoonast. Aga riigikaitse algab meie väärtustest ja kaitsetahtest. Naistel on loomulik koht Eesti riigikaitses. Nii nagu meie kõik – mehed ja naised, poisid ja tüdrukud, noored ja vanad – oleme inimesed, kes on selle riigi kaitsmiseks ja hoidmiseks vajalikud. Riigikaitse on kõikide kodanike ja terve ühiskonna ühine jõupingutus, mistõttu on riigikaitsesse oodatud panustama nii mehed kui ka naised võrdselt. Me ei otsi naistele kohta riigikaitses. Me teame, et neil on koht, sest kõigil on oma koht.“

 

Oma avasõnas ütles Eesti kaitseminister Margus Tsahkna, et praegu rohkem kui iial varem sõltub meie riigi ja kodanike tulevik sellest, kuidas meie ühiskond suhtub enda kaitsmisesse. Ta nimetas seda väikese 1,3 miljonist inimesest koosneva ühiskonna peremudeliks. Rohkem naisi kutsutakse ajateenistusse ning naisi koheldakse samaväärselt meestega, neil on samad ülesanded mis meestel, samad eesmärgid ja neile ei tehta järeleandmisi, sest naised ise ei soovi, et neid teist moodi koheldaks. Kaitseväelased kinnitavad, et üksustes, kus teenivad naised või kus nad on ajateenistuses, on meeste moraal ja saavutusvajadus kõrgem.

 

Brigaadikindral Indrek Sirel rõhutas oma kõnes kolme võtmeaspekti, milleks on teadlikkus, arutelu ja meie suhtumine naistesse kaitsevaldkonnas. Sõjalistesse operatsioonidesse kaasatud naisi peetakse suureks väärtuseks, eelkõige suhtlemisel kohalike inimestega missioonidel konfliktipiirkondades.

 

Pr Silva Kiili, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur, tõi välja oma uuringutulemused naiste kohta Eesti kaitsestruktuurides. Naisi on tegevteenistuses 10%, kuid enamik neist on hõivatud toetavate tegevustega, nagu meditsiin, staabipersonal, logistika jms. Vabatahtlikus Kaitseliidus on naiste osakaal 20%. Ajateenistusse asunud naiste arv on kasvanud 1%-lt 3%-le. Naiste motivatsiooniteguriteks on kodumaa-armastus ja tahe panustada riigikaitsesse, huvi militaarvaldkonna vastu ja enesearengu võimalused. Ajateenistuse läbinud naistest ei kahetsenud keegi oma otsust teenistusse asuda, kuid enamik naisi ei toeta naiste kohustusliku ajateenistuse ideed.

 

Brigaadikindral Meelis Kiili, Eesti Kaitseliidu ülem, küsis oma ettekandes Mis on laiapindne riigikaitse ja kuidas naised sellesse suhestuvad“, kas me toimime õigesti. Peame leidma õige rakenduse nii meestele kui ka naistele, leidma sotsiaalse tasakaalu ja andma vabadele inimestele vabal maal võimaluse kaitsta oma kodumaad oma tahte järgi, kuid peame seda tegema organiseeritult. Ta jätkas küsimist, kas me toimime õigesti. Lõpuks nõustus ta, et liigume õiges suunas.

 

Daisi Želizko rääkis oma kogemustest kaitseväe- ja ajateenistuses. Ta selgitas, et ükskõik millisel inimesel, kellel puuduvad algteadmised sellest valdkonnast, on militaarsektoris väga raske töötada. Ta märkis, et üksusel on väga oluline jagada kasarmus sama ruumi, mis aitab tugevdada üksust ja võimaldab selle liikmetel omavahel suhelda, sest välioperatsioonidel on nii naised kui ka mehed niikuinii samades tingimustes. Ta on väga rahul praeguse Kaitseväe ülesehitusega, sest organisatsioonis on võimalik edasi areneda olenemata soost, vanusest või taustast, mistõttu on kõigil võrdsed võimalused.

 

Cristiana Carletti, Roma Tre ülikooli rahvusvahelise avaliku õiguse dotsent ja NATO naised, rahu ja julgeolek kodanikuühiskonna töögrupi juhataja (Itaalia), pidas ettekande teemal „NATO naised, rahu ja julgeolek kodanikuühiskonna töögrupp: uued ülesanded rahvusvahelise debati pidamiseks naiste, rahu ja julgeoleku teemal“.

 

Marica Lillemetsa juhatatud paneeldiskussioonil „Naise roll sõja ja rahu ajal“ osalesid kõrgete auastmetega naissõjaväelased Norrast, Ühendkuningriigist ja Eestist.

 

Kolonelleitnant Lena Pedersen Kvarving, Norra Kaitseväe Peastaabi vanemstaabiohvitser soo ja võrdõiguslikkuse alal (Norra), ütles, et ajateenistusse asumisel ei ole Norras erisusi sugude vahel, kuid see hõlmab kogu rahvastikust ainult 20%. Norra oli ka üks esimesi riike, kus võeti vastu resolutsiooni 1325 tegevuskava, kuigi resolutsiooni ellu viimine praktikas on tähendanud organisatsioonikultuuri muutmist. See protsess ei ole veel lõppenud.

 

Kolonelleitnant Margot Künnapuu, sõjalise esindaja asetäitja Euroopa Liidu sõjalise komitee juures, jagas oma rohkem kui 30 aasta jooksul kogunenud missioonide ja militaarkogemust, rõhutas sõdurite ja ohvitseride koolitamise olulistust, sugu puudutavate küsimustega arvestamist juba kavandamise faasis ning seda, kui oluline on mitte unustada põhjuste ja tagajärgede selgitamist. Näitame head eeskuju, kui naised, kes on ühiskonna osa, kaasatakse erinevatele missioonidele. Küsimusele, kas temast võiks saada esimene Eesti kindral, vastas ta, et sugu pole oluline, vaid isiku võimed ja sobivus kohale.

 

Major Lorraine Thomas Briti armeest tõstatas teema, kuidas naised saavad kombineerida oma pereelu ja karjääri ning rääkis, mida Ühendkuningriigi armee on teinud, et pakkuda naistele paindlikumaid töötingimusi, ning seda ka missioonide suhtes. Integratsioonile aitab kaasa ka suhtlemine armees teenivate naistega.

 

Kindralmajor Linda L. Singh, Marylandi Rahvuskaardi ülem (USA), pidas suurepärase motiveeriva kõne teemal „Naiskindrali juhtimiskogemus rahu ja julgeoleku tagamisel“. USA armees on toimunud oluline edasiminek resolutsiooni 1325 rakendamisel pärast selle kehtestamist. Kuigi isegi tänapäev puututakse USA armees kokku soo ja rassi küsimustega, ei sõltu asjatundlik ja pädev töötegemine soost.

 

Konverentsi kokkuvõtva kõne pidas kindralleitnant Johannes Kert, riigikogu riigikaitsekomisjoni liige, kes ütles, et Eesti kaitsesüsteem ei ole veel lõplik. Meie ühiskonnas on, mille üle saame uhkust tunda. Et Eestis on rohkem naisi kui mehi ja rohkem haritud naisi, on meil potentsiaal, mida ei ole veel täielikult ära kasutatud.