NATO koostöö partnerriikidega ja rahvusvaheliste organisatsioonidega

NATO partnerriigid on: Armeenia, Aserbaidžaan, Austria, Bosnia ja Hertsegoviina, Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia , Gruusia, Iirimaa, Kasahstan, Kirgiisi Vabariik, Malta, Moldova, Montenegro, Rootsi, Serbia, Soome, Šveits, Tatšikistan, Türkmenistan, Ukraina, Uzbekistan, Valgevene, Venemaa.

Euro-Atlandi Partnerlusnõukogu (The Euro-Atlantic Partnership Council, EAPC)

Külma sõja lõppemisega võttis NATO suuna tihedamale koostööle ja dialoogile väljaspool allianssi olevate Balkani, Ida-Euroopa, Lõuna-Kaukasuse ja Kesk-Aasia riikidega. 1991.a. loodi Põhja-Atlandi Koostöönõukogu, mis 1997.a. NATO Madridi tippkohtumisel arendati edasi Euro-Atlandi Partnerlusnõukoguks (EAPC), muutes selle julgeolekufoorumi osalevate riikide jaoks senisest laiemaks ja sügavamaks.

Tänaseks istuvad EAPC laua taga 50 riiki, millest 28 on NATO liikmed ja 22 on partnerriigid.

Partnerlus rahu nimel (Partnership for Peace, PfP)

“Partnerlus rahu nimel” on NATO praktilisele koostööle suunatud partnerlusprogramm, mis loodi 1994. aastal eesmärgiga aidata programmis osalevaid Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel arendada demokraatiat, ümber korraldada ja üles ehitada oma riigi sõjalist struktuuri ning võimalust osaleda NATO juhitud rahuoperatsioonidel. PfP annab partnerriigile võimaluse arendada oma koostööd NATOga vastavalt oma prioriteetseid koostöövaldkondi silmas pidades.

NATO-Ukraina Komisjon

NATO ja Ukraina vahel on tänaseks välja arenenud väga tihe koostöö ja partnerlus, mis põhineb 1997.a. Madridi tippkohtumisel sõlmitud eripartnerlushartal (Charter for a Distinctive Partnership), millega loodi alaline NATO-Ukraina komisjon (NATO-Ukraine Commission, NUC), mis kohtub vähemalt kaks korda aastas. Komisjon annab hinnangu harta rakendamisele ja teeb ettepanekuid, kuidas koostööd parendada ja edasi arendada. 1997. a. mais avati Kiievis NATO informatsiooni- ja dokumendikeskus, mis oli esimene selline NATO poolt partnerriiki rajatud keskus.

Ukraina on andnud partnerriigina märkimisväärse panuse rahu loomisesse ja tagamisse, osaledes tänaseks kõikides NATO rahutagamisoperatsioonides.

NATO-Gruusia Komitee

Gruusia on olnud NATO aktiivne koostööpartner alates 1992. aastast (EAPC, PfP). 2002. aastal teatas Gruusia ametlikult oma soovist saada NATO täisliikmeks ning alustas 2004. a. individuaalset partnerluse tegevuskava (Individual Partnership Action Plan, IPAP) täitmisega, mis on praktiliseks abiks riigis demokraatlike, institutsionaalsete ja kaitsereformide läbiviimisel. 2008. a. alguses teatas Gruusia oma soovist alustada NATO liikmesuse tegevuskavaga (MAP), NATO tippkohtumisel Bukarestis MAPi andmiseks positiivset otsust ei tulnud, kuid otsustati, et Gruusiast saab NATO liige. Gruusiaga alustati seejärel Intensiivistatud Dialoogi. Septembris 2008 loodi suuresti augustikuisest Vene-Gruusia konfliktist tingituna alaline NATO-Gruusia komisjon, et liikmesust taotleva riigiga hoida strukturaalset koostööd ja dialoogi.

Gruusia osaleb NATO rahutagamisoperatsioonis Afganistanis ning Kosovos.

NATO-Vene Nõukogu (NATO-Russia Council, NRC)

NATO-Vene suhted ulatuvad 1991. aastasse kui Venemaa sai NATO Euro-Atlandi koostöönõukogu liikmeks (praegu EAPC), eesmärgiga arendada Nõukogude Liidu kokkukukkumise järel Venemaaga avatud dialoogi ning luua usalduslikke suhteid. 1997 a kirjutati alla “NATO-Vene alusaktile vastastikkuseks suhtlemiseks, koostööks ja julgeolekuks” (NATO-Russia Founding Act on Mutual Relations, Cooperation and Security) – NATO-Vene suhted olid 90ndate lõpuks oluliselt paranenud ja praktiline koostöö võttis hoogu. 2002. aastal jõuti NATO-Vene nõukogu loomiseni, mis oli alaliseks koostööfoorumiks, kus pidada dialoogi aktuaalsetel julgeolekupoliitilistel teemadel ning arendada praktilist koostööd vastastikku huvi pakkuvates valdkondades.

NATO – Vene suhted jahtusid oluliselt Venemaa – Gruusia konfliktist augustis 2008, kuid koostöö on järkjärgult taastunud erinevates julgeolekuvaldkondades mõlemapoolsest huvist lähtudes (Afganistan, terrorism, massihävitusrelvade leviku tõkestamine, piraatlus jt) ning samal ajal NATO – Vene nõukogu kohtumiste päevakorras hoides ka teemasid, milles ollakse erinevatel seisukohtadel.

Koostöö Vahemere Dialoogi (VD) riikidega

Vahemere-dialoogi algidee on pärit jaanuaris 1994 toimunud Brüsseli tippkohtumise deklaratsioonist, milles NATO riigipead ja valitsusjuhid viitasid Lähis-Ida rahuprotsessi positiivsetele tulemustele. Nende meelest need tulemused “lõid võimalused dialoogi, mõistmise ja usalduse suurendamiseks regiooni riikide vahel” ja julgustasid “tegema kõiki jõupingutusi, mis viiksid regionaalse stabiilsuse tugevdamisele”. Oma 1994. a. detsembri kohtumisel deklareerisid NATO välisministrid valmidust luua kontakte alliansi ja Vahemere riikide vahel. 1995. aasta veebruaris kutsuti Egiptus, Iisrael, Mauretaania, Maroko ja Tuneesia osa võtma dialoogist NATOga. Novembris 1995 laienes kutse Jordaaniale ja veebruaris 2000 Alžeeriale.

Dialoogi eesmärk on toetada stabiilsust ja julgeolekut Vahemere piirkonnas, saavutada parem teineteisemõistmine ning korrigeerida Vahemere-dialoogis osalevate riikide väärettekujutusi NATOst. Aluseks on arusaam, et Euroopa julgeolek on tihedalt seotud julgeoleku ja stabiilsusega Vahemeremaades ning Vahemere-dimensioon on järelikult Euroopa julgeoleku ülesehituse üks komponente.

Istanbuli koostööinitsiatiiv (Istanbul Cooperation Initiative)

Koostöö raamistik loodi NATO Istanbuli tippkohtumisel 2004. aastal eesmärgiga aidata kaasa regionaalse julgeoleku suurendamisele Lähis-Ida regioonis. Initsiatiiviga on liitunud Bahrein, Qatar, Kuveit, Araabia Ühendemiraadid. Koostöö toimub kaitsereformide ja kaitseplaneerimise alal, sõjaliste õppuste, koolituste ja treeningute vallas, terrorismivastase võitluse ja massihävitusrelvade tõkestamise ja tsiviilse kriishalduse osas.

Kasutatud Välisministeeriumi materjale