Rahvas, ühiskond, majandus

Afganistan on tänapäeval maailma üks vaesemaid riike, kus alla vaesuspiiri elab üle poole elanikkonnast. Riigis on kõrge imikute suremus ja väga madal keskmine eluiga (umbes 44 aastat).

Afganistani 28-miljoniline elanikkond koosneb väga erinevatest rahvustest – puštudest, tadžikkidest, turkmeenidest, usbekkidest ja teistest. Lisaks kahele ametlikule keelele (puštu ja pärsia) kõnelevad erinevad rahvakillud oma keeli.

Pindalalt umbes Prantsusmaa-suuruse riigi ühtse haldamise teeb lisaks erinevatele rahvustele ja keeltele keeruliseks ka asjaolu, et umbes kolmveerand elanikkonnast on kirjaoskamatu. Seega on riigivõimul raske kõigi afgaanideni jõuda, mis teeb riigi haavatavaks valitsusvastaste tegevusele. Olukorda halvendavad veelgi Afganistani mägine maastik ja väljaehitamata infrastruktuurid.

Aastatel 1996 – 2001 valitsenud Taliban kehtsestas range islamistliku režiimi ning keelas naistele koolihariduse ja arstiabi, rakendas ebainimlikke karistusi nagu käe amputeerimine varguse eest jne. Kuigi ametlikult on Taliban võimult kukutatud, jätkub nende terror külades endiselt ning uus valitsus on selle ees võimetu.

Human Rights Watchi andmetel on just maapiirkondades inimõiguste rikkumiste probleem kõige tõsisem. Tsiviilelanikkonda hirmu all hoidmiseks ründavad Talibani mässulised koole, rüüstavad külasid ja võtavad pantvange.

Kuna tööpuudus riigis on suur (üle 40%), on paljude talunike ainsaks elatusallikaks oopiumimoonide kasvatamine. Narkootikumidega kaubitsemisest lõikavad tulu organiseeritud kuritegevus ja Talibani mässulised. Oopiumiäri muudab talunikud taliibidest sõltuvateks ning tagab taliibidele omakorda tegevuse jätkamiseks vajaliku rahalised vahendid. Afganistan on maailma suurim oopiumitootja ning narkootikum on riigi peamine “ekspordiartikkel”.