Eesti riigikaitse sündmused 100 aasta jooksul

Eesti riik ning Eesti riigikaitse on üle elanud tormilisi aegu, mis EV100 raames väärib veidi mõtisklemist ning erinevatest sündmustest kokkuvõtte tegemist.

 

Eesti rahvusväeosade sünd

Võib öelda, et Vene tsaaririigi nõrgenemine ning just Veebruarirevolutsioon süvendas mõtet rahvuslikust autonoomiast ning andis poliitilised eeldused Eesti rahvaväe loomiseks. Vene sõjaväkke mobiliseeritud eestlased koondati pärast Veebruarirevolutsiooni kodumaale tänu eesti liidrite initsiatiivile. Eesti rahvusväeosade loomiseks moodustati kõigepealt Eesti Sõjaväelaste Büroo ning selle eestvedamisel hakati looma eesti polku. Just 23. aprilli 1917 võib pidada Eesti rahvusväeosade sünnikuupäevaks.

 

1.–5. juulil 1917 toimus Eesti sõjaväelaste esimene kongress, kus valiti Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee ning selle etteotsa Konstantin Päts. Ülemkomitee kujunes mitteametlikuks sõjaministeeriumiks, mis täitis samu funktsioone nagu kaitseministeeriumid iseseisvates riikides. Aasta lõpuks koondati kõik rahvusväeosad Eesti diviisiks ning selle ülemaks sai Johan Laidoner.

 

Eesti iseseisvumine ja Vabadussõda

20.–26. jaanuar 1918 toimus teine Eesti sõjaväelaste kongress, mille käigus võeti vastu resolutsioon, mis nõudis Eesti viivitamatut kuulutamist iseseisvaks riigiks. Selle tulemusena võtsid diviisi väeosad võimu kogu Eestis enda kätte ning 24. veebruaril 1918 kuulutatigi välja Eesti iseseisev vabariik. Vabariigi väljakuulutamine toimus ajal, mil leidis aset I maailmasõda, kuid kuna Eesti riik ja sõjavägi olid sõjas erapooletud, siis saksa väed esialgu aktsepteerisid seda ning seega sai võimalikuks Eesti armee rahvuslike vormitunnuste loomine ja esialgse emakeelse sõjalise terminoloogia väljatöötamine. Eesti diviis muutus nüüd Eesti sõjaväeks ning esimeseks sõjaministriks sai Andres Larka.

 

15. mai 1918 saadeti Saksa võimude survel Eesti sõjavägi laiali, kuid see ei takistanud põrandaalust tegevust, kus ohvitseride juhtimisel hakati Kaitseliitu looma ning Andres Larka ja Ernst Põdder töötasid välja Eesti Kaitseliidu põhikirja. Eesti valitsuse esimene reaalne tugi oligi Kaitseliit, kes täitis nii sõjaväe kui ka politsei ja piirivalve funktsioone.

 

28. november 1918 algas Vabadussõda, kui Nõukogude Venemaa tungis kallale Eesti Vabariigile. Järgmisel päeval kuulutas Ajutine Valitsus välja sundmobilisatsiooni, mis osutus edukaks. Eriti tänu vabatahtlikest moodustatud Kuperjanovi, Sakala ja Scouts-pataljonile, Johan Pitka loodud soomusrongidele ja Suurbritannia abiga moodustatud mereväele õnnestus jaanuaris 1919 vabastada Narva, Tartu ja Valga ning saavutada kontroll peaaegu kogu Eesti territooriumi üle. Üks tähtsamaid lahinguid toimus Valga vabastamise ajal Paju mõisa all, kus sai surmavalt haavata Julius Kuperjanov.

 

Teine väga oluline lahing toimus 1919. aasta suvel, kui Eesti ja Läti väed läksid vastamisi Saksa vägedega. 5.juunist – 2. juulini 1919 toimus nn. Landeswehri sõda, kus väga oluline võit oli just Võnnu lahingus 23. juunil, mida nüüd tähistataksegi võidupühana. Landeswehr purustati ning Eesti väed aitasid sellega luua Läti demokraatliku vabariiki.

 

Eesti armee oli Läänemere idakaldal Poola järel tugevaim armee, kuid sõda nõudis ohvriks 5000 eestlase elu, haavatuid oli 14 000. Vabadussõja Venemaaga lõpetas 2. veebruaril 1920 sõlmitud Tartu rahuleping, millega Venemaa tunnustas Eesti riiki.

 

Rahuaeg

Andekas ohvitser, kindralleitnant Nikolai Reek lõpetas esimese eestlasena Prantsuse Kõrgema Sõjakooli ning viis Eesti sõjaväe väljaõppe kooskõlla Euroopa põhimõtetega. 1921. aastal rajati Eestis Kõrgem Sõjakool, mis 1923. aastal koondati koos teiste militaarsete õppeasutustega Sõjaväe Ühendatud Õppeasutuste nime all organisatsiooniliseks tervikuks. Hakati arendama riigikaitseõpet ka koolides ja ülikoolides, 1933. aastal ilmus riigikaitseõpik.

 

Okupatsioonid

Teine maailmasõda sundis eestlasi sõdima nii Saksa kui Punaarmee mundris. 1944. aasta Nõukogude okupatsiooniga läksid sajad eestlased metsadesse ning jätkasid pikaajalist vastupanu. Alles 1950. aastatel suutis okupatsioonivõim murda metsavendade vastupanu ning teadaolevalt tapeti viimane metsavend alles 1978. aastal. Ligikaudu 4000 eestlast, kes ei tahtnud teenida Saksa vormis, kuid soovisid võidelda Nõukogude okupatsioonivägede vastu, põgenes Soome, kus neist moodustati Jalaväerügement 200. Mõte oli otsida nn. kolmandat võimalust, et koos demokraatliku riigiga võideldes panna alus Eesti relvajõududele tulevikus.

 

18. september 1944 toimus katse taastada Eesti iseseivust, kui presidendi ülesandeid täitev peaminister Jüri Uluots nimetas ametisse sõjavägede ülemjuhatajana kolonel Jaan Maide. 24. oktoober aga Maide arreteeriti.

 

Taasiseseisvumine

Nõukogude Liidu nõrgenemise ja tugeva rahvusliikumise tulemusena ärkas 17.veebruaril 1990 taas ellu Kaitseliit ning 22. august 1991 oli Eesti taaskord iseseisev vabariik. Sügisel 1991 kehtestati Eestis kohustuslik ajateenistus ning 13. aprillil 1992 loodi Kaitseministeerium, kus esimeseks kaitseministriks sai Ülo Uluots. Vene väed lahkusid lõplikult Eestist 31. augustil 1994.

 

Kohe pärast taasiseseisvumist, kuid eriti alates 1994. aastast hakkas oluliselt tihenema rahvusvaheline kaitsekoostöö. Veebruaris said alguse töötasandil suhted NATO-ga, kui Eesti liitus programmiga “Partnerlus rahu nimel”, ning juba 1996. aastal alustati NATO-ga läbirääkimisi liitumise ettevalmistamiseks.

 

Ka riigikaitseharidusele pöörati jätkuvalt tähelepanu – 1998. aasta märtsis asutati Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused ning 1999. aasta veebruaris Balti Kaitsekolledž. Märtsis 1999 sai peamiseks eesmärgiks NATO-sse saamine ning esimest korda mõtestati riigikaitse lahti palju laiemalt kui ainult selle sõjaline aspekt. 2. veebruaril 2001 asutati Eesti NATO Ühing. 29. märtsil 2004 sai Eesti NATO liikmeks ning mais 2008 kirjutati Brüsselis alla NATO Kooperatiivse Küberkaitse Kompetentsikeskuse loomisele Tallinnasse. Üheks viimaste aastate suurimaks sündmuseks võib pidada liitlasvägede saabumist Tapale 2017. aasta kevadel, eesmärgiga demonstreerida solidaarsust, ühtset koostööd ning tugevdada Eesti iseseisvat kaitsevõimet.

 

Kokkuvõttes võib öelda, et Eesti riigikaitse taga on palju ajalugu ja emotsioone, mille tundma õppimine võib meid panna paremini aru saama ja mõistma, miks ja kuidas on Eesti jõudnud nii kaugele oma riigikaitses nagu ta praegu on. Meie riigikaitse areng on olnud üsnagi tähelepanuväärne, mis praeguseks on viinud lausa selleni, et Eestist on saanud arvestatav NATO koostööpartner.