EATA liikme Josh Gold’i praktika NATO küberkaitsekeskuses

Josh (Juku) Gold on Kanada eestlane ja Eesti NATO Ühingu liige aastast 2017. Lisaks oma küberjulgeoleku ja digitaalvalitsuse huvidele kuulub Juku Eesti ujumiskoondisse ning valmistub EMil võistlemiseks, mis toimub juba augustis Glasgows. Akadeemiliselt kuulub ta Korp! Rotaliasse. 

 

Juku kirjutab oma praktikast NATO küberkaitsekeskuses ning EATA liikmelisusest.

 

Selle aasta aprilli lõpust juuli alguseni olin ma praktikal Tallinnas, NATO kooperatiivse küberkaitse kompetentsikeskus (K5, inglise keeles “Cooperative Cyber Defence Centre of Excellence”). K5 on interdistsiplinaarne rahvusvaheline oivakeskus, mõttekoda ja väljaõppeasutus 21 liikmesiriigiga nii NATO riikidest kui ka NATO partnerriikidest. Keskus asutati Tallinnas Eesti kaitseväe staabi- ja sidepataljonis 2008. aastal, umbes üks aasta pärast pronksiöö mässe ja koordineeritud küberrünnakuid Eesti vastu.

 

Olen Torontos sündinud-kasvanud väliseestlane; minu ema vanemad põgenesid Nõukogude okupatsiooni eest Kanadasse 1940. aastate lõpul. Huvid oma pere ajaloos viisid mind õppima rahvusvahelisi suhteid ja täpsemalt konflikti uuringuid, Toronto ülikoolis. Sain ülikooli poolt rahalist toetust, et Eestisse tulla 2017 aasta aprillis ja osaleda Eesti NATO Ühingu korraldatud konverentsil NATO-Euroopa Liidu Ümarlaud (ja veel poolteist nädalat seejärel Eestisse jääda). Mul oli võimalus õppida Eesti digitaalarengust, e-riigist ja kogemusest küberjulgeolekus. Kuigi mul pole tehnilist tausta, sain aru, et tuleviku (ning isegi praegune) konflikt toimub aina enam arvutites, digitaalsfääris ja küberruumis.

 

Aga sellised infoturbe ja küberjulgeolekute ohud ei ole lihtsalt tehnilised probleemid, millega saavad tegeleda ainult arvutiteadlased ja insenerid. Küberjulgeoleku probleemide lahendamise jaoks on ka vaja keskenduda igasugustele mitte-tehnilistele küsimustele, sh küsimused, mis puudutavad nt juriidikat, strateegiat, poliitilikat, eetikat ja sotsioloogiat. Nagu ütleb Jaan Priisalu, üks Eesti tuntuimatest küberjulgeoleku ekspertidest, “küberjulgeolek kaitseb sotsiaalseid protsesse.” Seda tunnustades, ma otsustasin kirjutada oma bakalaureusetööd Eesti küberjulgeolekust. Töö on pealkirjaga “A Non-Technical Framework for Cybersecurity: the 2007 Cyber Attacks against Estonia, and their Strategic Dividends for Estonia’s Security” ning sai aprillis valmis. Lõputööd kirjutades sain Eestisse veel kaks korda reisida (lisaks NATO-Euroopa Liidu Ümarlauale) ning ühe korra Washingtoni.

 

Saatsin avalduse keskusesse ja mulle pakuti praktika koht. Lõputööd kirjutades ning bakalaureuse kraadi omandades olid mul pinged suured, aga taipasin, et see on liiga hea võimalus, et kasutamata jätta. Lõpetasin oma lõputöö ja lendasin 2 päeva hiljem Eestisse.

 

Minu praktika toimus väga huvitaval ja põneval ajal. Esimesel nädalal toimus K5e poolt korraldatud küberõppus “Locked Shields,” mis on maailma suurim ja ulatuslikuim küberkaitseõppus. Õppusel osales üle 1000 küberturbe eksperdi ligi 30 riigist. Mai lõpus-juuni alguseni oli ka väga põnev (ning kiire) aeg, kui toimusid Tallinnas 4 suurt konverentsi: Müncheni Julgeolekukonverentsi kübertippkohtumine; E-riigi Akadeemia e-valitsemise konverents; rahvusvaheline küberkonfliktidele keskenduv konverents CyCon; ning tuntud rahvusvaheliste suhete konverents “Lennart Meri Konverents”. CyCon on K5e poolt korraldatud ja seega olin ma otseselt seotud sellise suure küber-konverentsi organiseerimisega. Konverentsil osales umbes 700 kübereksperti enam kui 40 riigist. Põhikõnelejate hulgas olid: president Kersti Kaljulaid; endine president Toomas Hendrik Ilves; Facebooki infoturbejuht Alex Stamos, USA merejalaväe ülem kindral Robert Neller, jpt. Konverents oli väga multidistsiplinaarne ning tõi kokku eksperte ja arvamusliidreid valitsusest, sõjaväest, akadeemiliste ringkondadest, erasektorist ja kodanikuühiskonnast. 

 

Minu tööülesanded ja kohustused, nii konverentside ajal kui igapäevaselt olid laiaulatuslikud. Tavaliselt ma keskendusin keskuse rahvusvaheliste suhetele—tähendab, et tegelesin visiitidega, kohtumistega, suhetega ja poliitikaga, mis puutus koostöösse partneritega ja potentsiaalsete partneritega. Keskust käivad koguaeg külastamas inimesed ja grupid; tihti tulid külla nii riigipead, kindralid ja ministrid kui ka tudengid ja ärisektori esindajad. Ma sain väga palju õppida suheldes huvitavate külalistega, osaledes konverentsidel, õppustel ja kohtumistel ning üldiselt töötades maailma juhtivas küberkaitse mõttekodas.

 

Lisaks eelmainitud konverentsidele, sain ma sõita Lätti tänu Eesti NATO Ühingule. Osalesin Riias toimunud NATO strateegiliste komunikatsioonide kompetentsikeskuse (NATO STRATCOM COE) konverentsil “Stratcom Dialogue”. EATA juhatuse esimees, Krista Mulenok, keda ma esimest korda kohtasin 2016 aasta oktoobris Torontos ja kelle soovitusel ma üldse liitusin Eesti NATO Ühinguga, soovitas mul ühendust võtta Peeter Taliga, kes on STRATCOM COE asejuht ja samuti EATA liige. Tänu neile, ma sain osaleda väga huvitaval konverentsil, kus oli ka minu küberkeskus esindatud.

 

Septembris lähen ma tagasi Torontosse ja mu plaanid pole veel konkreetsed. Aga tänu sellele, et ma Eesti NATO Ühinguga liitusin ja sain osaleda 2017 aastal konverentsil “NATO-Euroopa Liidu Ümarlaud” olen nüüd saanud väga erilise ja laheda kogemuse kübervaldkonnas – selline kogemus, mida ma kodus Kanadas küll ei saaks. Olen väga tänulik Eesti NATO Ühingule ja võimalustele, mida mulle on pakutud. Lisaks sellele, ma tõesti soovitan kõikidele huvilistele, et liituge ja osalege Ühingu üritustel. Olen ise õppinud, et tihtipeale tekivad suvalistest kohtumistest ja tutvumistest ahelreaktsioonid, mis võivad täielikult mõjutada ning muuta karjääriotsusi ja huvisi. See on eriti tõsi väikeses riigis nagu Eesti, kus saab käia üritustel ministritega ja tähtsate ametnikega ning nendega isegi juttu ajada. Kunagi ei tea, kellega te võiksite kohtuda ega mida võiksite õppida kusagil üritusel, ning kuhu see võib teie elu viia.