EATA ellujäämiskursus

EATA ellujäämiskursus 4.-5.06.2016 

 

Hindrek Lootus, Eesti NATO Ühingu liige

 

Ellujäämine on elusolendite (sh inimeste) üks peamisi instinkte. Ega asjata ei öelda, et kaks peamist liikumapanevat jõudu maises elus on sugutung ja surmahirm. Viimasega seondub siis otseselt ka enesesäilitamine. Inimene on oma evolutsioonilises arengus jõudnud nii kaugele, et on suutnud tekitada endale suhtelise turvalisuse, seda nii mentaalselt kui füüsiliselt. Seega igal ajahetkel ja igas kohas enam otseselt ellujäämisele mõtlema ja selle nimel võitlema ei pea. See turvalisus võib aga olla näiline ja petlik. Tegelikult kõnnime väga õhukesel jääl või peenikest nööri mööda. Võime üsna lihtsalt sattuda äärmuslikesse hädaolukordadesse, õnnetustesse vms, kus tsivilisatsiooni tuge ja mugavusi enam lähedal ei ole, ning hakkama tuleb saada omaenda jõududega. Veelgi tõsisem ja mõtlemapanevam on perspektiiv, kus meie tuntud ja turvaline tsivilisatsioon sootuks kokku võib kukkuda – kas siis inimese enda käe läbi, või kusagilt väljastpoolt tuleva mõjutuse tulemusel. Nii näiteks on tõsimeeli arutletud selle üle, kas Päikeselt Maale jõudev tugev elektromagnetiline impulss võiks läbi põletada maapealsed elektrisüsteemid ja elektroonika, ning sisuliselt paisata meid tagasi kiviaega. Juhtuda võib muudki – sõjad, epideemiad, laiaulatuslikud loodusõnnetused, kõigest sellest johtuvad migratsioonivood (mis tegelikult on ju juba toimumas), jne jne. Kõik see võib segi paisata või lausa hävitada meie harjumuspärase elukorralduse, ning halvemal juhul sundida meid hakkama võitlema lausa ellujäämise kui sellise eest.

 

Selliste asjade peale mõtlemine ning nendega arvestamine või vähemalt teadvustamine on kindlasti MTÜ Estlander ellujäämiskursusel osalemise üks positiivsemaid tulemusi. Vestlusi ja arutelusid neil teemadel oli nende päevade jooksul omajagu, kindlasti pani see osavõtjad neil teemadel põhjalikumalt mõtlema, ning ennast taolistes olukordades hakkamasaamiseks mentaalselt ette valmistama. Medali teine külg oli praktiliste oskuste omandamine, ning kindlasti ka see ei jookse mööda külge maha. Esmase prioriteedina sooja tekitamine (sh tule tegemine), vee ja toidu hankimine, ning puhkamiseks ja jõuvarude taastamiseks / säilitamiseks tingimuste loomine – need oskused on hädavajalikud selleks, et ootamatult ekstreemsetesse tingimustesse sattudes hakkama saada ning vähemalt otsekohe mitte alla anda ja hukkuda. Seda kõike kursusel ka õpetatakse. Nii mõndagi võib algul tunduda ekstreemne – näiteks eluslooma tapmine ja nülgimine – aga eesmärk (ellujäämine) pühendab abinõu, ning kui see kord juba läbi harjutatud, siis järgmistel kordadel läheb lihtsamalt. Esmasele hinge sees hoidmisele lisandub kursuse jooksul veel mitmeid tulusaid teadmisi näiteks soise maastiku läbimise, esmaabi andmise ja kannatanu transportimise jms kohta – asjad, mida võib vaja minna ka suhteliselt turvalises igapäevaelus ning sugugi mitte vaid ekstreemsetes katastroofisituatsioonides.

 

Nagu aru võis saada, jäid kõik kursusel osalejad enam kui rahule. Paar päeva ajutisi ebamugavusi sai kuhjaga tasutud uute emotsioonide, teadmiste ja oskuste näol. Ning mis peaasi – tsivilisatsiooni mugavustega ära harjunud elukorralduse kõrvale tekkis uus vaatenurk ja ellusuhtumine. Instruktorilt väljendit laenates – „kastist väljas“ mõtlemine. Ühelt poolt teadmine, et kõik võib hetkega muutuda, harjumuspärased hüved ja turvastruktuurid võivad hetkega kaduda – ning ka siis on vaja hakkama saada. Teisalt aga teadmine ja enesekindlus, et seesama hakkamasaamine on ka taolistes ootamatult muutunud oludes täiesti võimalik. Muidugi ei anna üksainus paaripäevane kursus täielikku vilumust kõigis hädaolukordades edukaks hakkamasaamiseks, ent annab vähemalt head eeldused, et see võiks olla võimalik ja tehtav. Kuna füüsilisest hakkamasaamisest kindlasti veelgi olulisem on mentaalne valmisolek (et „vaim ei murduks“), siis selles osas oli ja on kursuse panus kindlasti eriti tänuväärne.

Täname instruktoreid ja korraldajaid ning innustame kõiki huvilisi seda kursust läbi tegema!