Suurõppuse “Siil” meediaoperatsioonide lahinguväljadel

Hindrek Lootus

Eesti NATO Ühingu liige

 

Eesti taasiseseisvusaja suurim sõjaline õppus Siil on ajalooks saanud, see toimus peamiselt maikuu kahel esimesel nädalal. Õppuse raames aset leidnud tegevused toimusid mitmel pool üle Eesti, ent peamised manöövrid viidi läbi Lõuna- ja Kagu-Eestis. Kandev roll õppuse läbiviimisel, ülesannete täitmisel ning kokkuharjutamisel oli seekord Kaitseliidul, ent aktiivselt lõid kaasa ka Kaitsevägi ning muud riigistruktuurid, nt Politsei- ja Piirivalveamet. Õppuse sujuvaks kulgemiseks ning vastavate tegevuste läbiviimiseks ja koordineerimiseks loodi muuhulgas ka Meediaoperatsioonide Keskus, mis asus ja tegutses kogu õppuse ajal (kokku peaaegu kaks nädalat, pluss ettevalmistus- ja lõpuperiood) Antsla lähedal Kobelas, Linda rahvamajas. Keskusest läksid välja kõik pressiteated, lood, videod ja sotsiaalmeedia postitused. Keskuse tiiva all tegutses ka Siiliraadio ehk ’Sõdur FM’, mida sai kuulata Kobela lähikonnas õhulevi kaudu ning üle Eesti internetis.

Rahvamaja suur saal oli jaotatud temaatilisteks boksideks, kus keskuse tegevuses osalevad inimesed peamiselt päeval, aga kohati ka öösel arvutite taga istusid või muul moel aktiivselt tegutsemas olid. Operatiivkeskus tegeles kogu keskuse tegevuse koordineerimise ja operatiivjuhtimisega, analüütikud jälgisid üldist meediapilti ning püüdsid tuvastada ka vaenulikke meediategevusi, „sotsiaalmeedikud“ haldasid õppuse Facebooki kontot ja teisi sotsiaalmeedia kanaleid, teabeohvitserid käisid kohapeal õppusi jälgimas ja tegevustest reportaaže tegemas, jne jne. Keskuses tegutsevate inimeste hulgas oli nii tegev- kui reservväelasi, nii Kaitseliidu kui Kaitseväe taustaga inimesi, aga ka n-ö tsiviliste, kel militaarne taust üldse puudus, ent kes oma oskuste või kogemustega keskuse tegevusse efektiivselt panustada suutsid. Lisaks eestlastele olid kohal ka liitlaste esindajad, peamiselt britid, aga näiteks ka eestlaste ja lätlaste „ühisvara“, Läti Seimi liige Veiko Spolitis. Keskuse tegevust juhtis Kaitseliidu avalike suhete osakonna ülem major Tanel Rütman – avalikkusele ilmselt enam tuntud Uhhuduuri rattamatkajate seltskonna liikme Taniilina.

Tippajal elas, töötas ja tegutses keskuses ligikaudu 80 inimest, kellest enamus majutus kultuurimaja kõrval köetavates telkides, juhtkond aga majas sees. Kõiki asjalisi toitlustati kolm korda päevas Kuperjanovi pataljonist toodud sooja söögiga. Söögiajad tõid kohale ka arvukama külastajaskonna, nimelt toitlustati keskuse juures ka lähipiirkondades opereerivaid CIMIC (tsiviil-militaarkoostöö) meeskondi (nende hulgas oli näha ka Eesti NATO Ühingu liikmeid Marko Mihkelsoni ja Olavi Tammemäed). Kultuurimajas kohapeal olid kasutada tualetid ja kraanid sooja veega, põhjalikumalt pesta sai üle päeva Antsla Gümnaasiumi saunas. Keskuse personali käsutuses olid nii Kaitseväe sõidukid kui ka rendisõidukid kiiremaks ja operatiivsemaks liikumiseks kas õppuse aktiivtegevuste piirkonda või vajadusel ka mujale.

Keskuse igapäevasesse tegevusse tõid vaheldust mitmete kõrgete riigitegelaste visiidid. Nii käisid keskust külastamas peaminister Jüri Ratas, Kaitseväe juhataja Riho Terras, Kaitseväe peastaabi ülem (ja tulevane Kaisteväe juhataja) Martin Herem, ning Kaitseliidu ülem Meelis Kiili. President Kersti Kaljulaid ise Kobelasse ei jõudnud, ehkki keskuses tegeleti ka tema Siili-visiidi koordineerimisega ning selle üksikasjad olid operatiivkeskusele detailideni teada. Üldse andis tegutsemine suurõppuse Siil Meediaoperatsioonide Keskuses hea võimaluse n-ö näha suurt pilti ehk saada tervikülevaade kogu õppusest läbi selle meediakajastuste ja kommunikatsioonialase operatiivinfo edastamise ning koordineerimise. Pidevalt oli tunne viibimisest sündmuste epitsentris, ehkki „põllule“ (konkreetse lahingutegevuse jm operatsioonide harjutusväljadele) enamus meist ei jõudnudki. Need aga, kes ka „põllul“ käisid (nt tegevustest reportaaže tegevad teabeohvitserid), said täiendavalt ka selle vahetu kogemuse. Kokkuvõttes olid need viimase aja ühed huvitavamad kaks nädalat, ning vajadusel ei kõhkleks enamus meist ilmselt taaskord samas või sarnases rollis kodumaa teenistusse asumast.