Naised, rahu, julgeolek, 11.03.2016

11. märtsil 2016 korraldas Eesti NATO ühing konverentsi “Naised, rahu, julgeolek”, mille eesmärgiks oli tõsta teadlikkust naiste rollist julgeoleku ja kaitse valdkonnas ning pöörata tähelepanu ÜRO resolutsioonile 1325.

 

Oma avakõnes rõhutas Krista Mulenok, EATA juhatuse esimees, resolutsiooni tähtsust – kriisides on naised ja lapsed kõige haavatavamad, samas kui õige kaitse puhul võivad neist saada äärmiselt kasulikud koostööpartnerid. Kahjuks on teema olulisusele vaatamata resolutsioon avalikkusele vähe tuntud, selle parandamiseks on EATA tõlkinud teksti eesti keelde, et lihtsustada selle kättesaadavust kõigile. Ülle Kesküla, Friedrich Eberti Fondi Eesti büroo juhataja leidis, et resolutsiooni 1325 puudutav projekt kuulub fondi prioriteetide hulka, sest katab fondi fookusteemasid arendades demokraatiat, rahu ja julgeoleku tagamist nii Eestis, Euroopas kui ka kogu maailmas.

 

Konverentsil esines kõnega Eesti Vabariigi välisminister pr. Marina Kaljurand, kes rõhutas teema tähtsust – naised ja julgeolek on hiljuti teravnev küsimus ning oluline on, et resolutsioon 1325 üritab tõsta teadlikkust rahvusvaheliselt. Eesti toetab naisi kaitsvaid initsiatiive ja usub, et resolutsiooni 1325 viimane jätkudokument, mis võeti vastu eelmise aasta oktoobris, võib saada parema tuleviku garantiiks.

 

Videopöördumise kaudu võttis konverentsist osa NATO peasekretäri eriesindaja Marriët Schuurman, kelle meelest on resolutsiooni integreerimine NATO liikmesriikides olnud edukas, kuigi osalemise võrdsuse aspektis ei ole soovitud tulemusi veel saavutatud.

 

Bristoli Ülikooli politoloogia doktorant, feminismi ja globaalse õigluse lektor Cardiff’i Ülikoolis Audrey Reeves esitas rapordi „Parlamendi roll naised, rahu ja julgeolek tegevuskava edendamisel NATO liikmesriikides“. Raport põhines 75% NATO liikmesriikide esitatud infol, mis tõestas, et rahvuslikke tegevusplaane adopteerinud riigid on resolutsiooni eesmärke täitnud edukamalt – 100% rahvusplaaniga riikide parlamentidest on ette võtnud samme resolutsiooni implementeerimise parandamiseks, samas kui ainult rahvusplaanideta riikidest on seda teinud ainult33%. Parlamentide võimalused resolutsiooni implementeerimise parandamiseks on laiad, nende pädevuses on implementeerimise seire (perioodiliselt, ad hoc), koostöö kodanikuühiskonnaga. Resolutsiooni vanusele vaatamata on parlamendid hakanud teemale suuremat tähelepanu pöörama alates 2013. aastast ja tulevikus on ettenähtud fookuse laienemine ka poiste ja meeste rollile.

 

Konverentsi käigus toimus paneeldiskussioon „Rahvusvaheline kogemus: naiste roll rahu ja julgeoleku tagamisel“, mille moderaator, Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste suhete õppejõud Tiiu Pohl pööras tähelepanu naiste rolli muutustele resolutsiooni eksisteerimisaja jooksul, nii on hiljutise terrorismi arenguga (küber- ja majandusliku terrorismi väljakujunemisega) hakatud naisi nägema ka vägivalla põhjustajatena. Panelist Prof. Andrea Petö, Budapesti Kesk-Euroopa Ülikooli Soouuringute Instituudi õppejõud, informeeris kuulajaskonda naiste vastu suunatud seksuaalvägivallast Teise maailmasõja jooksul punase armee poolt toime pandud vägistamiste näitel. ÜRO politseijõudude ülem Maria Appelblom jätkas paneeldiskussiooni ettekandega ÜRO naispolitsei olukorra tutvustamisest. Faktid näitavad, et naiste õigused ei ole aastaks 2016 piisavalt kaitstud – riikidesisene seadusandlus, mis karistaks naiste vägistajaid, on nõrk, rahuläbirääkimistes on naiste roll endiselt väike, mida näitasid selgelt hiljutised Süüria rahuläbirääkimised. Kanada Suursaadik Eestis, Lätis ja Leedus H. E. Alain Hausser tegi etteaste tutvustamaks Kanada progressi resolutsiooni 1325 elluviimisel. Riik on tuntud inimõiguste kaitsja ja on alati rõhutanud soovägivalla ennetamise olulisust. Kanada alustas rahvusplaani elluviimist aastal 2010, paari aasta jooksul on saavutatud suurt edu ja liigutud aitama ka välisriike nagu Sudaan, Egiptus, Maroko.

 

Paul Teesalu, Välisministeeriumi poliitikaosakonna peadirektor, tutvustas ÜRO Julgenõukogu resolutsiooni 1325 Eesti tegevuskava, mis loodi koostöös teiste ministeeriumitega ja mille tekst on avalikult kättesaadav Internetis. Kolm põhieesmärki on parandada naiste olukorda konfliktisituatsioonides tänu haridusele ja nõustamisele, teadlikkuse tõstmisele ja riikidevahelisele koostööle ning infovahetuse parandamisele. Aruanded toimuvad 2017. aasta teises pooles ning 2019. aasta teises pooles.

 

NATO töögrupi “Naiste integratsioon maaväe lahingüksustes” liikme Silva Kiili etteaste naistest Kaitseväes tõi eeskujuks Ukraina naissõdurite lootustandvaid edusamme. Eesti edu on antud valdkonnas vahelduv – tegevteenistuses on 10% naisi, aastal 2014 lõpetas 45 naisajateenistujast vaid 18, aga vastavat haridust omandavad vaid väga vähesed. Samas on tervislikel põhjustel ajateenistuseks mittekõlblikud 30% noormeestest. Demograafilistel põhjustel on 2022. aastaks oodata meessoost ajateenistuskohuslaste arvu vähenemist veerandi võrra, mis osutab selgelt naiste rolli kasvu vajadusele, s.h ka NATO riikide võrdväärsuse tagamise kontekstis. Naiste ja meeste füüsilised, mentaalsed ja kultuursed erinevused võivad takistuste asemel tuua tulemiks eduka koostöö, mille saavutamiseks on oluline muuta hoiakuid naiste osalemise suhtes.

 

Paneeldiskussioonist “Naised, rahu, julgeolek: Eesti panus“ võttis osa Euroopa Parlamendi liige ning Eesti välisminister aastatel 2005-2014 Urmas Paet, kes meenutas, et resolutsiooni 1325 vastuvõtmist puudutav debatt ei olnud teema olulisuse tõttu pikk, siiski võib resolutsiooni nõrga kohana välja tuua selle liigset deklaratiivsust, mis lisab rohkem vastutust neile, kes vastutavad põhimõtete elluviimise eest kõige madalamal tasemel. Kaitseväe Peastaabi kol-ltn Rein Vaabel teatas, et Eesti NATO vägedes on 3% naisi, mis on ÜRO vägede statistikast parem näitaja, samas ei ole resolutsiooni vastuvõtmine naiste osakaalu ÜRO vägedes muutnud. Eesti panus võib kasvada veelgi, kui välismissioonile õnnestuks saata rohkem naisohvitsere. Panelist ja missioonide väljaõppe ekspert Merri Kastemäe, kes olles töötanud ka kindrali nõunikuna Afghanistanis, rikastas diskussiooni jagades kogemust naisena, kes on osalenud Eesti politseimissioonides. Kaitseliidu ülem brig-kin Meelis Kiili leidis, et aina rohkem naisi on Kaitseliitu tulemas, kuigi nende osakaal jääb endiselt ebapiisavaks. Lahendus peitub teadlikkuse parandamises, igal naisel peab olema õigus kaitsta oma riiki nii, nagu ta seda soovib teha.

 

Konverentsi käigus tegi dünaamilise etteaste „Miks me sellel teemal ikka veel räägime?“ erukindralmajor Tiiu Kera, kes olles teeninud Ameerika Ühendriikide õhujõus jagas oma mõtteid naisena, kes tunneb teemat isiklikust kogemusest. Saali küsimused olid suunatud ka tema abikaasale, kes leidis, et naiskindralmajori abikaasa ja perekond üldiselt puutub kokku samasuguste raskustega nagu iga teine perekond ja soovi korral on need ületatavad.

 

Konverentsi võttis kokku Marianne Mikko, kelle meelest on resolutsiooni 1325 tähtsus kasvamas, sest naiste roll kaitse ning julgeoleku tagamises on hindamatu ja hoiakute muutmises peitub paljude probleemide lahendus.